Selle reisi viimane kolmapäev.

Virmalised Norras, foto on illustreeriv.

Mul on äärmiselt kahju, et ma ei saanud tänaöisest taevas toimuvast pilte teha. St tegin, aga suurt midagi seal näha pole. Tegemist pole minu puhul just maailma parima fotograafiga ka muidugi. Võib olla on asi ka oskuste puudumises, et ei saanud seda pildile. Aga igatahes tänud Küllile (kui loed, loodan, et oled juba kenasti koju jõudnud), kes mul välja käskis minna. Ise ma seda ilmselt tähele pannud ei oleks.

Arvan, et sain sellest korraliku adrenaliinikliki, sest magada täna öösel eriti ei õnnestunud. Päris hilja sain voodisse ja juba kella 5 ajal oli uni põhimõtteliselt läinud. Positiivsete elamuste üledoos. Aga sellele vaatamata kavatsen ma täna ka veel kaua taevasse vahtida, enne kui magama raatsin minna, lootuses et midagi ikka näen ka. Kuigi täna on ju enne reisi viimane mugav horisontaalasendis öö, et peaks täie raha eest seda kasutama, aga eks näis.

Koolipäev algas nagu ikka 8.35. Esimesed kaks tundi olin ma koos Karmeniga nende klassi norra keele tunnis. Tunni teemaks oli mingi novell, selle ettelugemine kõvasti kordamööda ja selle mõtte üle arutlemine hiljem.

Pärast seda piilusin praktiliste klasside uksest sisse korra. Ja pärast lõunat olin kahes järjestikuses norra keele tunnis veel (kus siis jälle need õpilased, kelle emakeel pole norra keel). See tund oli jälle suht huvitav mulle. Esimese poole ajast rääkis òpetaja natuke Norra ajaloost  kuna sel aastal möödub 200 aastat sellest, kui Norra oma põhiseaduse sai. Ehk siis selle aasta 17. mai tuleb eriti vägev selle päeva tähistamine. See on ju muidu ka väga tähtis päev, aga see aasta siis, jah, ilmselt lisanditega, mida igal aastal võib-olla pole.
Teises tunni pooles võeti grammatikat. Minule ka mõnus kordamine. Pärast neid tunde vajus kogu koolimaja kiirelt tühjaks, sest linnas oli täna suvetöö mess. Ehk siis mes, kus pakutakse töökohti, kus õpilastel oleks suveperioodil võimalik töötada. Selle tarvis pidi iga õpilane CV tegema ja kaasa võtma. Õpetajad omavahel rääkisid, et CV on sinna sissepääsu piletiks. Kas see nii ka oli, seda saab ehk Karmeni blogist lugeda, ta käis ise seal kohal. Kusjuures eile tegid õpilased ka seal täiskasvanute koolis hoolega CVsid. Nii et võis ju täitsa nii olla ka.


Nii et siis koolimajaga jätsin täna juba hüvasti. Homme on see lausa suletud, sest homme on neil ülekooliline aktivitetsdag ehk siis spordipäev meie mõistes. Ja seda nii suurelt, et kogu kooli personal läheb suusamäele. Kaasa arvatud koristajad ja direktor. Ei mingeid erandeid. Ja mäel on siis erinevad võimalused: kes sõidavad slaalomit, kes niisama natuke ühtlasemal pinnal, kes kelgutab, kes laseb niisama liugu. Ma ei teagi, millega ma seal esinen. Suusatada pole ammu-ammu saanud. Äkki ei oskagi enam. Kõige värskem kogemus on räätsad, aga ma kujutan ette, et ma eriti populaarne poleks, kui ma seal nendega ees kakerdaks. Sest need ju ei libise ka, sellised nagad seal põhja all. Saab põnev olema.

Eks saan seal mäel ka veel nende õpetajatega kenasti hüvasti jätta, kellega mul koolimajas rohkem kontakti oli ja kelle kannul ma varjuna käisin. Igatahes tundub, et nii mõndagi neist kohtan ma varsti Tallinnas, suutsin vist head reklaami teha. Pean tunnistama, et oleks tore nendega veel kohtuda, nii et win-win.

Ja ega tea, kas jõuan homme veel kokkuvõtte spordipäevast ka teha või annan nüüd jutuotsa üle Karmenile ja lasen teistel ka rääkida.

Igatahes võtan üldisemalt kokku oma siin viibitud aja ainult positiivsete sõnade ja tunnetega. Arvan, et sain siit väga palju kasulikku nähtud ja endaga kaasa võetud. Sellised projektid on igati kasulikud. Väga huvitavad ja harivad. Loodan, et suutsin nii mõnelegi teist ka selle lihtsa blogi kaudu nii mõnedki uued teadmised siin toimuva kohta edasi anda. Luban, et jään huviga Karmeni blogi ka jälgima ja talle kaasa elama.

Aitäh, et lugesite. Aitäh Nordplus projektile ja eestvedajatele, tänu kellele ma siin olla sain. Jään kõike seda ainult positiivsete sõnadega meenutama ja loodetavasti nende tutvustega, mis siin sõlmitud, ka edaspidi kontakti hakkan hoidma. Igatahes homme samal ajal olen juba rongi peal ja hakkan Eesti poole sõitma. Eks ole natuke kahju ka, väga omaseks on osad inimesed siin saanud, aga samas ka hea meel, sest kodused ootavad. Ja mina ju ka.

Eks igal mündil ole kaks külge. Nagu norrakad ise armastavad öelda borte bra men hjemme best ehk siis eemal tore, aga kodus kõige parem. Sellel ütlusel on ju rohkem kui tõepõhi all.

Kohtumiseni Sikupilli koolis!
Aile


Seniks veel vaateid Mo i Ranale: