Päev 5.

Lasteaia maja

Täna oli see päev, kui käisin lasteaias.

Viimati käisin Norras lasteaias mõniteist aastat tagasi, ja see oli ju see pisitillukene eralasteaed, kus oli 8 last ja 2 kasvatajat. Tänane lasteaed oli ikka kõvasti suurem ja valla lasteaed ka veel lisaks.

Täiesti uskumatu, kui erinev see meie lasteaedadest on. See oli nagu üks suur kodu. Ei mingeid kinniseid ruume iga rühma jaoks eraldi. Ja kui vabalt neil igasugu asju meisterdada lasti. Lisaks sellele ei ole selles lasteaias ühtegi meie mõistes mänguasja: autosid, nukke jne. Vaid on hulk igasuguseid klotse ja magneteid ja legosid ja puujuppe, millest lapsed saavad ise ehitada endale mänguks vajaliku. Jah, lego pisikesed inimesed siiski olid, et nende ehitatud väiksemates majades ja autodes oleks keegi, kes istuks ja elaks, sinna sisse nad ise ju ei mahu. Ehk siis kogu asi on üles ehitatud loovusele.

Hoone ise on ühekordne maja, mille keskel on köök, ja siis palju erinevaid töötubasid ja mänguruume. Natukene nö oma tiivas on kõige pisemad (10 kuud kuni 2a), kus neil ka oma köök, aga see ka ikka selle suure maja osa, suure klaasaknaga uksed on vaid igal pool vahel. Hästi palju ollakse õues.

Sõimerühma vormimistuba

Ja hästi palju meisterdatakse igasuguseid asju. Kõige pisematel on omad mängud, nende maalimise ja vormimise toas on väiksemad vidinad ja värvipurgid kõrgemale ära pandud, aga näiteks käärid on täiesti vabalt kõigile kättesaadavad.

Neil on lausa kääride käsitlemiseks eraldi käärikool, nagu nad seda kutsuvad, kus oksa külge seotakse värvilised lõngad ja jäetakse suht pikaks, oks ise riputatakse suht kõrgele ja lastakse siis lastel lõigata sealt küljest järjest juppe maha. Sealt edasi antakse neile ette paberiribad. Algul kitsad pikad ribad, et nad näeksid: Ahhaa, kui ma kõvasti vajutan, siis kukub see jupp maha! Edasi antakse ette natuke laiem pabeririba, et laps hakkaks mõistma, et siis, kui see juba palju laiem on, peab mitu korda kääridega näksama jne jne.

Sõimerühma ühistöö

Õpetajad ise ei tee nende eest midagi ära, lasevadki neil pooleteiseaastastel ise kogu asja avastada, kuniks tekib see ahhhaa-effekt, et nii saab. Maalitakse nii käte kui pintslitega, nii et nad ise on kõrvuni koos, eelnevalt pannakse neile maani kitlid ka selga muidugi. Veel on seal vormimise ruumis see masin, mis meil kunagi koolis oli, kus kile peal olev joonistus näidati kuhugi seina peale ja siis on see seal palju suurem. Sellega tehakse laste imepisikesed joonistused ka suurteks teise paberi peale ja värvitakse siis ära. Sellesama masinaga näidatakse valgust seina peale ja siis nad õpivad varjusid vaatama ja aru saama, mis juhtub varjuga, kui minna masinale lähemale ja mis juhtub siis, kui minna masinast eemale jne.

Sõimerühma magamistuba

Magamine (mis on ainult sõimerühma päevakavas, kolmesed enam siia ei kuulu) toimub pea iga ilmaga õues, vankris, mõnusa sooja spetsiaalse lambavillakoti sees. Katuse all. Kui on oht, et tuul lapse ära võib viia või kui kõvasti üle 20 miinuskraadi on, siis viiakse nad ilmselt kuhugi tuppa magama. Aga see naisterahvas, kellega ma rääkisin, seda ei mäleta, millal nad viimati toas magasid.

Pesemisruumis on neil eraldi gruppidega nö veega mängimise aeg. Keset põrandat on äravooluauk. Sinna lähedale paigutatakse veega täidetud suured kastid. Lapsed võtavad ennast kas täitsa mähkmete peale või need, kes ei taha paljalt olla, siis neil on seljas body vms, mille saab pärast ära vahetada, kui peaks märjaks saama. Ja siis lastakse neil seal veega mängida, antakse lisaks näiteks villatuustid, mida saab märjana nö pikemaks venitada või siis svammid, vaadatakse, kuidas vesi sealt välja niriseb, kui seda pigistada jne jne. No milline laps sellest rõõmu ei tunneks... Paradiis lastele minu arust. Täiesti selline vaba ja loominguline tegevus.

Suurte rühma mänguruum

Suuremate (3a-5a, sealt edasi minnakse ju juba kooli, ehk siis 6aastaselt) töötubades on kõik vahendid käeulatuses. Sealhulgas ka liimipüstolid, need, mis vooluga seina käivad. See pidavat ka selge olema, et ohutuseks on alati kõrval tops külma veega, juhuks kui peaks näpu ära kõrvetama natuke, siis saab kiirelt näpu topsi pista. Aga seda ei juhtuvat eriti tihti.

Eraldi oli veel üks pisike ehitamise tuba, kus olid päris haamrid ja naelad ja näpitsad ja saed jne, ka kõik kättesaadavas ulatuses. Söögi osas on nii, et siin nad ise oma võileibu kaasa ei võta, maksavad toiduraha, aga peale võileibade nad siin siiski midagi väga süüa ei saa. Korra nädalas teevad seal koha peal koos suuremate lastega midagi sooja süüa.

Kõlab suht vabakasvatusena, eks ju? Tegelikkuses see ka seda on, aga selle erinevusega, et neil on rühmas umbes 20 last ja iga rühma kohta on neli õpetajat, sõimerühmas veel topelt õpetajaid, ehk siis 8 sama hulga laste peale (minu teada isegi seadusega ette nähtud max 6 last ühe töötaja kohta). Ja need neli jagavad lapsed omavahel gruppidesse ja jagunevad peale hommikusööki nendesse erinevatesse töötubadesse mõneks ajaks laiali, nii et igas ruumis on 5-6 last ühe õpetajaga ja nii nad siis nokitsevad seal mõnda aega. Ja kui on nn vaba mänguaeg, siis on nad suurema grupina mänguruumis ja ehitavad endale asju, millega mängida.

Meie oludes üks kasvataja sellega ilmselt toime ei tuleks, kui on mängus vesi ja värvid ja käärid ja klotsid ja liimid ja liimipüstolid ja haamrid ja naelad ja saed ja selle kõige juures üksi 24 lapsega. Ma arvan, et selle asja nimi oleks katastroof. Aga kui vaadata, kui lahe lastel siin oli ja kui arendav see kõik on, siis oleks meie lasteaedadel küll palju, mida siit eeskujuks võtta tuleviku lasteaedade tarvis.

Suurte vormimistuba

Natuke üllatav (no mitte nii väga, kuna töötasin ka ise lasteaias) oli see, et siin pole ei köha ega nohu haigust nagu meie lasteaedades. Mõni meie ema oleks siin minestanud siin seda pilti nähes. Pisikeste poole peal oli 95%-l nina tatine. Ja mitte ainult tatine, vaid sellised korralikud joad ninast väljas. Aga niikaua kui laps ennast halvasti ei tunne, palavikku pole ja vanemate poolt nõudmisi pole, et äkki te minu last täna õue ei vii vms, siis on kõik rõõmsad.

Ja nii ongi. Sest kui iga nohuga peaks koju jääma (nohul ja nohul on ju ka vahe loomulikult, kui ikka näha, et lapsel halb ja ebamugav, siis ikka jäetakse koju ka), nagu paljudes eesti lasteaedades ka nõutakse, oleks siin nende suht pika talveperioodi juures lasteaed oktoobrist maikuuni tühi, vähemalt sõimerühmas. Suuremates rühmades tatininasid näha polnud. Ilmselt esimese aastaga suht immuunseks muutunud selle kõige vastu. :) Suuremateks haigusteks loetakse kõhutõvesid ja silmapõletikke jne.

Seda, et lasteaed näiteks kuu aega suvel kinni oleks, sellest pole nad ka kuulnud. Inimesed peavad ju suvel ka tööl olema, vastati mulle.

Tehtud tööd suurte rühmas

Nii palju põnevaid elamusi sealt lasteaiast igatahes. Ma arvan, et ma saadaks hea meelega oma lapsed sellisesse lasteaeda. Ise käiksin ka meeleldi sellises, aga mind nad sinna väga ei tahtnud vastu võtta millegipärast. Vabandasid välja, et ma pean ju juba neljapäeval Eesti tagasi minema, ei saaks eriti lasteaias käiagi :) Ainukesteks miinusteks oleks ilmselt see massiline tatisus ja see, et lapsed sooja korralikku toitu ei saa. See on ju Eestis lausa luksus, et meil lausa mitmekäigulist pakutakse võrreldes siinsega.
Sellised lood lasteaiaga.

Ilmajuttu ka.
Ei olnud ka täna võimalust kõrgemale mäe otsa minna. Või noh, võimalus oleks olnud, aga kuna terve päeva on suht tihedalt lund sadanud, siis poleks sealt mäe pealt mingit vaadet olnud. Ootame ikka veel paremaid aegu. Jalutasin niisama natuke siin lähiümbruses ja sain mõned pildid, kui lumesaju vahe oli. Äärmiselt mõnus ilm - tuuletu ja mõned miinused. Lausa nautisin lumes jalutamist.

Aga hetkel lõpetan. Peatse jällekuulmiseni.
Aile

Siin on veel mõned fotod Mo i Ranast: