Päev 4.

Tänane päev oli minu selle nädala kavas ainuke päev, kus ennelõunal polnud mulle tunde plaanitud. Alles pealelõunaks olid. Kuna Mari elab koolile suht lähedal, alla 3 km, pakkus Mari välja, et ma saaksin sellise pika ja rahuliku hommiku ja jalutan hiljem ise kooli. Kuna ilm oli eile ju fantastiline (tuulevaikus, päike, jah küll külmakraadid, aga no siiski), siis mõtlesin, et miks mitte oma orienteerumisoskust proovile panna ja asi ära teha. 

Saaks ilusaid pilte tee peal teha jne. Kui ma aga kella 6 paiku silmad lahti tegin ja kuulsin, mis õues toimub, otsustasin kiirelt ümber. Jube tuul ja paar külmakraadi on kordi hullem kui tuulevaikne päikesepaisteline -15. Nii et lasin ennast ka ikka kenasti kooli sõidutada nii nagu eelnevatelgi hommikutel.

Koolipäeva lõpuks pööras asi ikka päris hulluks. Selline tuisk ja torm, et kohe oli. Teel koju sõitsime poest läbi. Sealt koju sõites oli küll vahepeal olukord selline, et mitte midagi näha ei olnud. See oli nagu orienteerumismäng "Leia kodutee" või siis üleüldse "Leia autotee". "Linna ainukese valgusfoori" juures oli selline tuulekoridor, et järsku oligi valge sein ees. Hea, et eesolev auto pidurdas, siis oli õige pisut läbi selle lumetormi kergelt punast kuma näha. Muidu oleks süüdimatult võinud teisele otsa sõita. Valgusfoorist niipalju, et see, jah, siin linnas ainuke, ja see ka talveperioodil vilgub ainult kollaselt, ehk siis ei tööta.

Talvine periood on ju siin suht pikk. Kuna see ristmik asub veidi sellise kallaku peal nagu enamus asju neil siin, siis talveperioodil on mõeldud rekkadele, kes seal liiklevad - neil ju raske oma suurte koormatega seal seisma jääda ja rohelise süttides uuesti koha pealt minema jne. Nii et talvel kehtib siin ristmikul suurema ja tugevama õigus, ehk siis olenemata suunast rekkal on eesõigus.

Teine asi, mis siin talveperioodil on, on see, et põhja poole Mo i Ranast viib autotee üle mäe. Lausa üle MÄE. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tee asub merepinnast üle 600 m kõrgusel kõige kõrgemast kohast. Ja kui juhtumisi on halb ilm - tuuline, tuisune või sajab ja nähtavus halb -, siis pannakse allpool lihtsalt tõkkepuu ette ja that's it. Kui juhtud valel pool mäge olevat, siis sinna ka jääd. Periooditi võib see tee mitmeid päevi järjest ka kinni olla. Või siis kitsendustega avatud, ehk siis sõidab üks suund korraga. Päästerõngaks sel perioodil on muidugi rong. Kui ikka on vaja näiteks Bodøsse sõita, siis rong ikka läheb, selle liiklust pole veel ei tormi ega lume pärast katkestatud. Aga kui poole mäe peal oled oma autoga, siis ma ei teagi, mis saab. Seal ju rongipeatust pole. Siis ilmselt tuleb autos ööbida või tuldud teed tagasi sõita sinna, kust tulid.

Aga nagu minu kadunud vanaemagi juba ütles, iga halva asja juures on alati ka midagi head. Ehk minu plaan looduskaunitest vaadetest pilte teha läks sel korral vett vedama, aga ma loen ridade vahelt, et keegi kõrgemalt poolt andis märku, et ei, mitte veel, ju siis on ilusam ilm veel tulemas selle aja jooksul, kui ma veel siin viibin.

Aga aitab ilmast. 
Koolipäev möödus täna ka hästi. Olin plaani järgi kuulajaks kahes tunnis, aga plaaniväliselt kutsus Bente mind ka kolmandasse tundi piiluma. Sest need plaanipärased kaks olid tegelikult tunnid, milles ma juba osalenud olin. Lõpetasid seal oma pooleliolevaid asju veel. Formingu tunnis tegid neid pabermassist kujukesi, esmaspäeval on deadline, peavad ära esitama. 

Norra keeles rääkisid veidi uusrealismist ja lisaks Sigrid Undsetile veel ka natuke Knut Hamsunist ja Johan Falkbergetist. Enamuse ajast tegid ju õpilased, nagu ikka, tööd oma arvutites. Ega ma väga ei tea, mida nad sinna kirjutasid. Lahe asi oli see, et tunni alguseks oli õpetaja koostanud pisikese kordamisküsimustiku nagu arvutimängu. Et kõik logivad sisse süsteemi, suurele ekraanile ilmub küsimus koos nelja vastusevariandiga ja hakkavad sekundid tiksuma ning iga õpilane vastab nii kiirelt kui oskab ja peale iga küsimust näitab kokkuvõtet - kes kui kiirelt ja kui õigesti vastas. Lõpus siis ka kokkuvõtte, kellel oli kõige enam õigeid vastuseid ja kes oli kiireim. Ei olnud hindeline ülesanne, aga niisama kordamiseks väga lahe mu meelest.

See tund, kuhu ma ka veel sisse piilusin, oli praktiline tund, kus jällegi osad juba meile tuttavad näod. Eestit olid neid märtsi alguses külastanud enamus õpilasi pluss mõned veel lisaks. Nad õmblesid oma koolikaaslastele ehk siis näitlemise suuna õpilastele nende mingiks etenduseks kostüüme. Hetkel olid pooleli püksid ja seelikud. Jällegi nii poisid kui tüdrukud olid hingega asja juures ja said väga kenasti hakkama. 

Üldine koolrütm tundub olevat kuidagi vaiksem ja isenesest rahulikumalt kulgev. See võib ju muidugi tuleneda ka sellest, et minul endal pole mingit nö kohustust ega tundideks ettevalmistamist jne. Aga kuidagi tundub nii. 

Koolikella kui sellist neil siin ei eksisteeri. Paljud tunnid on paaristunnid ja siis on õpetaja ja õpilaste kokkuleppel, kas ilma pausita ja varem lõppev või pausiga ja hiljem lõppev tund. Seega pole sellist üleüldist vaikust tunni ajal koolimajas ja üleüldist sebimist vahetunni ajal. See on omamoodi harjutus iseseisvaks eluks, et kohe täiskasvanuks saav inimene oleks nii palju kohusetundlik, et suudaks ise õigeks ajaks tundi jõuda jne.

Algastme ja põhikooli koolimajades seevastu on koolikell olemas, aga üheski neis pole mul võimalust olnud käia. Samamoodi puudub neil õpilaste garderoob. Seda pole ka väiksemate laste koolides, nagu ma aru sain. Ilmselt pole see karm reegel, võib vabalt kuskil olla kool, kus see olemas on, aga enamustes pole. Lapsed käivadki täies riietuses ringi. Vahetusjalatsitest pole ka siin juttugi. Rääkimata soojast toidust lõunaks. Koolis on küll olemas söökla, aga seal on ka enamasti niksi-näksi, erinevaid võileibu ja värske salati buffeelaud.

See foto on enne lumetormi tehtud.

Kui millegi üle siin väga viriseda tahaks, siis mina kui supiarmastaja pean oma seedimissüsteemiga läbirääkimisi pidama pärast neid võileibu ja muud kuivemat toitu. Enamus inimestel on tööl, koolis ja lasteaias kaasas oma võileivapakk, ja seda siis päev otsa nositakse, kui aega on. Kellel kuidas. Suuremat rõhku pannakse õhtusöögile.

Sellised lood siis täna. Aga nüüd magama, sest homne päev tõotab ka põnev tulla. Mul on harukordne võimalus ka lasteaeda külastada. Nii et homse päeva veedan seal. Kunagi töötasin ise ka lasteaias Oslos, aga seal oli pisikene eralasteaed. See, mida homme väisan, on valla hallatav. Ootan huviga, kas on suure erinevus.

Kuulmiseni.
Aile