Projektikohtumise teine päev, 13. veebruar

Gruppidesse jaotatud õpilased on orienteerumiseks valmis

Kogunesime hommikul jälle kokkulepitud kohas, et linnaliiniga koolimaja juurde sõita. Panime tähele, et mida põhjapoolsemast riigist inimesed on pärit, seda täpsemad nad kellaaegade osas on.

Kui koolimajja jõudsime, tutvustati meile selle päeva õuesõppe tegevust – orienteerumist. Meile näidati kingakarpe, igasse nummerdatud karpi oli pandud üks itaalia või inglise keelne küsimus. Lisaks oli karbis ka üks vildikas, millega orienteerujad saavad oma listis vastava numbri juures risti teha (see tähendab: on punkti üles leidnud).

Läksime (õpilased + Comeniuse delegatsioon) kooli vastas asuvasse parki, ent teises suunas kui päev varem olime kõndinud. Projektikohtumisel osalejad said liituda mõne õpilaste rühmaga, et orienteerumine koos läbi teha.

Helis ja Külli liitusid ka ühe kolmeliikmelise võistkonnaga, et 10 punkti selles pargis üles leida. Esimesed punktid leidsime üsna hõlpsalt, ent küsimustele vastuste andmine oli keerulisem. Need olid itaalia keeles ning õpilased püüdsid neid meile tõlkida. Ent mitmeid faktiteadmisi selle pargi kohta ei teadnud ei meie ega ka lapsed.

Park, milles orienteerumine toimus

Liikusime edasi. Varsti kõndisime üle karjamaa, kus leidus ohtralt loomade väljaheiteid. Natuke veel edasi, ja siis pidi olema järgmine punkt. Aga õpilased ei suutnud seda kuidagi leida ja nii leidsime end peagi väga soiselt alalt, nii et kingad lirtsusid ja ega püksidki kellelgi päris puhtaks ei jäänud. Nii nagu oletasimegi, olime omadega totaalselt rappa pannud.

Ühes kingakarbis oli selline küsimus

Pärisime õpilastelt, kui tihti nad orienteerumist teevad ning vastuseks tuli: „Never“. Seega oli see nende esimene orienteerumine, ilma et oleks juhendatud, kuidas kaarti lugeda ja orienteeruda. Ilm oli kevadiselt soe (~17 kraadi) ning värskes õhus viibimine iseenesest oli mõnus.

Kohalik kehalise kasvatuse õpetaja sõitis jalgrattaga orienteerumispunktide vahet ning lõpuks lubas ka meid ilma kõiki punkte leidmata koolimaja juurde tagasi minna. Samas leidus ka võistkond, kes leidis kõik punktid üles, ent enamikule küsimustest ei osanud ka nemad vastata.

Orienteerumise järel pakuti meile lõunat koolimajas, kokad olid valmistanud spagette lihaga ning alternatiivseks toiduks oli riis tomatipastaga. Magustoiduks sai võtta kooke, mis hommikuti kohvipausi ajalgi laual on.

Edasi viidi meid ajalooga tutvuma – Villa de Quintilisse. Selleks, et selle villa varemeteni pääseda, pidime esmalt külastama üht väikest muuseumi, kuhu on kogutud eri ajastutest kujusid, münte ja muid saviesemeid.

Tegemist oli rikkale Itaalia perekonnale kuulunud hiiglasliku majaga, mis omal ajal oli seestpoolt kaetud marmoriga ning sisaldas ka kunstigaleriid (säilinud kunstiteosed on nüüd Itaalia rahvusmuuseumis, Ermitaažis ja mujal).

Eriline oli omal ajal ka see, et nende majani tuli eraldi akvedukt. Seega oli maja varustatud veega. 

Hiigelajad ei kestnud paraku igavesti, poliitilise konkurentsi tõttu hävitati perekonna omand ning osa maja materjalidest kasutati uute hoonete ehitamiseks. Nüüd ongi järel varemed, mis meenutavad kunagist hiigelaega – mõnes kohas on näha veel marmoritükke ja mosaiiktehnikas laotud põrandaid.

Märkamatult oli käes järjekordne õhtu ning pärast lühikest hingetõmbepausi oli aeg siirduda õhtusöögile. Seekord viidi meid ühte vanalinna restorani, jalutuskäigul nägime Itaalia parlamendihoonet ning uhkeid kaubamaju, mis selleks hetkeks olid juba suletud.

Söögikohad paistavadki Roomas olevat väikesed, aga õdusad. Seekordne õhtusöök oli seekord koguni neljakäiguline, aga täies mahus olid võimelised selle ära sööma vist ainult itaallased. Enne ööbimiskohta minekut otsustasime natuke linnas jalutada, ööpimeduses juhatas itaalia õpetaja meid nii Panteoni kui ka Trevi purskkaevuni, mis mõlemad on Rooma vaatamisväärsused omaette.