Pilte Kreeka reisist :)

Laevaga FOlegandrosele

Kirikuid oli Kreekas ja saartel palju

Kreeka lipp

Mäeotsas olevast kirikust sai alguse kolmepäevane rongkäik

Imeline loodus

Saarel on lubatud ainult ehitada valgeid maju

Loodus

Mäe otsas ( seal, kus see kirik ka oli)

...ja tagasi mäest alla...

Ikoon, mida majast majja viidi

väike valik kodudes pakutavatest paladest

Rannas ootamas...

naeratus :)

nii me jalutasimegi

sai ka tantsitud

...ja veel tantsitud...

Voula, Popi, Elektra- Kreeka koordinaatorid ja keskel kooli direktor

Hüvastijätt

Viimane koosistumine Ateenas

Õpetajatel oli ka võimalus proovida scuba-diving - ut. Huvitav kogemus :)

Meile meeldib jalutada...

Teisipäeval algas jalutuskäik kell 9.00 (kestis kuskil kolme- neljani) aina mäest ülesse,alla ja veel ülesse ja alla. See oli kõige pikem jalutuskäik millest osa võtta tuli. Päike paistis terve tee ja väga eredalt, õnneks oli ka peatusi jällegi majades, kus sai janu kustutada ja midagi hamba alla pista.

Rada ei olnud lihtne kuna mitmeid kilomeetreid tuli väga kivisel kitsal rajal üksteise järel kõndida.  Poole tee peal otsustasin  jätta majades käimise vahele ning liikusin otse sihtpunkti.  Lõpu poole jätsid poisidki iga maja juure peatumise ning  jalutasid sadamasse. Sadamas tuli aga oodata mil ikoon ja sellega koos  jalutajad sadamasse jõuavad, see aga venis ja venis ja venis. Nüüd muutus ka ilm, päike kadus pilve taha ning puhus jahe tuul. Kui oli aeg paatidesse liikuda tundus, et hakkab midagi toimuma meie kahjuks teatati, et läheb veel vähemalt tund ( kui mitte kaks). Oehh…  Ootasime siiski 45 minutit ning  sadamast  asus teele umbes 8 paati tehti traditsiooniline sõit. Sõit oli tore. Tagasi sadamas pidi nii mõnigi ootama bussi kuna kõik ühe peale ei mahtunud. Õhtul tuli õpilastel tegeleda kalendri koostamisega ning õpetajatel oli koosolek.  Õppisime kreeka keelt ja kultuuri ka läbi filmi  „My Big Fat Greek Wedding“ . Olin seda filmi ennegi näinud aga seekord vaatasin seda hoopis teise pilguga. Huvitav.

Kolmapäev. Viimane päev saarel...

traditsioonid....

Pühapäeval jalutasimegi siis mäest ülesse, et siis jälle sealt alla jalutada. Ilm oli palav ning ilma veepudelita kuhugi minna on mõtetu. Tee mäest ülesse oli käänuline aga sedapuhku ka imelise vaatega. Jällegi oli aegajalt kuula paugutamisi. Sellega nad näitavad oma rõõmu, ning mida kõvem müra seda rõõmsamad nad on. Pühade eelsel reedel on nad väga rahulikud ja vaiksed, sest sel ajal nö Kristus löödi risti aga järgmistel päevadel tähistatakse seda, et ta jälle surnust üles tõusis. Igalpool kuuleb kohalikke üksteisele hüüdmas Kristos Anesti ( Kristus on ülesse tõusnud ) ning teisi vastamas Alithos Anesti ( jah,  tõesti on üles tõusnud).
Mäe tipus ootasime, preester pidas lühikese rituaali võeti seinalt maha Ema Maria ( Püha Maria ) ikoon ning Preester ees, vanem mees lauldes tema järgi ning tema järgi tulid mehed, kes kandsid ikooni. Nii alustati rongkäiku, mis kestab kolm päeva. Käiakse läbi kõik kodud, kui nemad on majast läbi käinud võivad kõik teised ka majja astuda ja paremaid palasid proovida. Sagimist oli palju, majad väikesed, temperatuurid kõrged, joogid kanged ( muidugi pakuti ka alkoholi vaba jooke) Enamasti olid küll palad igas majas samad. Aga iga pererahvas ootas, et nende juurde tullakse, et nad saaksid jagada seda rõõmu.

Tere päikese alt!

Õpetaja Krisli koos 9 klassi poiste Rauno ja Erikuga naudib Kreekat. Graafik on tihe, seega esimese postituse saan alles nüüd teha.
Reedel alustasime reisi 6.40 Tallinna D-terminalist. Laevaga Helsingisse, sealt lennukiga Istanbuli ja lõpuks Ateenasse, kust tuli buss võtta ning jällegi tunnike istuda, siis natukene jalutada ja siis lõpuks jõudsime hotelli. Hotelli jõudsime 23.30 paiku, natuke magada ja 6.40 jällegi liikusime edasi laeva peale ja istusime tunde, aga siis juba päikese käes. Laupäeva õhtul kella 17.00 paiku jõudsime lõpuks Folegandrose saarele Kreekas.

Reisist siis lähemalt. Lendasime Turkish Airlines-iga. Soovitame! Väga hea teenindus! Kohe, kui lennukisse jõudsime, pakuti kandikul Türgile iseloomulikku  maiustust (mis ei olnudki nii jube, kui mul meeles oli). Samuti pakuti süüa - valida sai eggplanti kanaga või  ratatuille, magustoiduks oli tükike juustukooki, kõige parem oli  muidugi värskelt pressitud apelsinimahl. Rõõm oli suur Istanbulis lennukist maha astuda, see soojus, mis meid koheselt embas, oli nii hea. Teise lennu ajal pakuti salatit ja sandwitchi. Ateena lennu peal oli juba ka tuttavaid nägusid. Sama lennuga tulid ka türklased.

Ateenasse jõudes võtsime bussi, juba pikale veninud päeva kiuste läksime bussist vales kohas maha ja pidime hotelli jala otsima. Õnneks leidsime ja saime kiirelt magama.

Varajane ärkamine ei olnud kerge, eestlased otsustasid kauem magada ja jätsid hommikusõõgi vahele.
Hotellist sadamasse jalutasid juba kõik delegatsioonid koos. Laev ei sõitnud otse meie saarele, vaid tegi ka mitmeid vahepeatumisi ning ühe saare peal pidime ka maha minema ning teist laeva, seekord hästi väikest, ootama.

Folegandrose saarel olid kohalikud meid tervitamas, iga laps läks oma võõrustajaga kaasa ning õpetajad viis buss hotelli. Mõned tunnid vaba aega. ning õhtul oligi avatseremoonia, kus tutvustati kõiki delegatsioone ning oli ka väike koolipoolne etteaste, mis oli omamoodi, kuid huvitav - tüdrukud liikusid aegluubis, taustaks oli täiskuuööpilt, mahe muusika ning kaks õpilast lugesid juttu nii inglise kui kreeka keeles vaheldumisi, mistõttu see etteaste ka päris palju venis.

Pärast etteastet tutvuti linnaga ning kuskil üheksa paiku (või oli see kümme),  koguneti kiriku juurde. Siin on vana kalendri järgi ülestõusmispühad. See on selle saare suurim püha ja sellega seoses on meil sel nädalal mitmeid üritusi. Saame osa nende kultuurist. Väga suure osa.
Oodati, kuni jumalateenistus lõpeb. Inimesed kiriku ümber süütasid küünlad, preester tegi veel midagi kiriku ees, ikoonide juures. Kaheteistkümne paiku hakati ümberringi paugutama, see ei olnud lihtsalt ilutulestiku paukumine, vaid veel kolm, neli korda kõvemad paugud. See oli nii vali, et tuli kõrvad kinni suruda. Eemalt tuli punast tossu, ilutulestikku. Edasi liikus igaüks linna peale või peredesse, kus söödi rikkalik õhtusöök (peale kella 12). Õpetajatele oli ka korraldatud ühine söömaaeg, piinlik oli, kuid tukkusin sel ajal, silmad lihtsalt vajusid kinni.

Pühapäeva hommik algab õnneks rahulikult. Koguneme tunni aja pärast, siis jalutame mäe otsas oleva kiriku juurde ning hakkame sealt uuesti alla tulema. Ja traditsioonide kohaselt kuskil kella nelja paiku on kõigil lubatud majast majja astuda ning nautida pererahva palasid (st süüa). Tuleb pikk päev.

Olgugi pikad päevad, aga ei saa mainimata jätta, meil on ilm suurepärane. Päike paistab, nii mõnigi on juba pärast esimest päeva ära põlenud:). Mina põlesin ära ja ma panin päikesekreemi, eks ma täna näen, kui põlenud poisid on, sest nemad ju eile hommikul päikese kreemi peale ei pannud. Seda nad tegid alles siis, kui nägid, et päike on juba peale hakanud:)

Lisan hiljem mõned pildid ka.
Ps. Vabandan kui vead on sees, kirjutan päikese käes ning ekraani on kehvalt näha.