Fotosid Norrast

Siin on veel mõned fotod Mo i Ranast.

 

Külli ookeani serval

Aile Nesna sadamas

Karmen koolipingis

Aktivitetsdag, suusamägi

Karmen oma uue klassiga

Aile, Bente, Mari ja Ingrid suusarajal

Grill ja tšill pärast pikka suusasõitu

Selle reisi viimane kolmapäev.

Virmalised Norras, foto on illustreeriv.

Mul on äärmiselt kahju, et ma ei saanud tänaöisest taevas toimuvast pilte teha. St tegin, aga suurt midagi seal näha pole. Tegemist pole minu puhul just maailma parima fotograafiga ka muidugi. Võib olla on asi ka oskuste puudumises, et ei saanud seda pildile. Aga igatahes tänud Küllile (kui loed, loodan, et oled juba kenasti koju jõudnud), kes mul välja käskis minna. Ise ma seda ilmselt tähele pannud ei oleks.

Arvan, et sain sellest korraliku adrenaliinikliki, sest magada täna öösel eriti ei õnnestunud. Päris hilja sain voodisse ja juba kella 5 ajal oli uni põhimõtteliselt läinud. Positiivsete elamuste üledoos. Aga sellele vaatamata kavatsen ma täna ka veel kaua taevasse vahtida, enne kui magama raatsin minna, lootuses et midagi ikka näen ka. Kuigi täna on ju enne reisi viimane mugav horisontaalasendis öö, et peaks täie raha eest seda kasutama, aga eks näis.

Koolipäev algas nagu ikka 8.35. Esimesed kaks tundi olin ma koos Karmeniga nende klassi norra keele tunnis. Tunni teemaks oli mingi novell, selle ettelugemine kõvasti kordamööda ja selle mõtte üle arutlemine hiljem.

Pärast seda piilusin praktiliste klasside uksest sisse korra. Ja pärast lõunat olin kahes järjestikuses norra keele tunnis veel (kus siis jälle need õpilased, kelle emakeel pole norra keel). See tund oli jälle suht huvitav mulle. Esimese poole ajast rääkis òpetaja natuke Norra ajaloost  kuna sel aastal möödub 200 aastat sellest, kui Norra oma põhiseaduse sai. Ehk siis selle aasta 17. mai tuleb eriti vägev selle päeva tähistamine. See on ju muidu ka väga tähtis päev, aga see aasta siis, jah, ilmselt lisanditega, mida igal aastal võib-olla pole.
Teises tunni pooles võeti grammatikat. Minule ka mõnus kordamine. Pärast neid tunde vajus kogu koolimaja kiirelt tühjaks, sest linnas oli täna suvetöö mess. Ehk siis mes, kus pakutakse töökohti, kus õpilastel oleks suveperioodil võimalik töötada. Selle tarvis pidi iga õpilane CV tegema ja kaasa võtma. Õpetajad omavahel rääkisid, et CV on sinna sissepääsu piletiks. Kas see nii ka oli, seda saab ehk Karmeni blogist lugeda, ta käis ise seal kohal. Kusjuures eile tegid õpilased ka seal täiskasvanute koolis hoolega CVsid. Nii et võis ju täitsa nii olla ka.


Nii et siis koolimajaga jätsin täna juba hüvasti. Homme on see lausa suletud, sest homme on neil ülekooliline aktivitetsdag ehk siis spordipäev meie mõistes. Ja seda nii suurelt, et kogu kooli personal läheb suusamäele. Kaasa arvatud koristajad ja direktor. Ei mingeid erandeid. Ja mäel on siis erinevad võimalused: kes sõidavad slaalomit, kes niisama natuke ühtlasemal pinnal, kes kelgutab, kes laseb niisama liugu. Ma ei teagi, millega ma seal esinen. Suusatada pole ammu-ammu saanud. Äkki ei oskagi enam. Kõige värskem kogemus on räätsad, aga ma kujutan ette, et ma eriti populaarne poleks, kui ma seal nendega ees kakerdaks. Sest need ju ei libise ka, sellised nagad seal põhja all. Saab põnev olema.

Eks saan seal mäel ka veel nende õpetajatega kenasti hüvasti jätta, kellega mul koolimajas rohkem kontakti oli ja kelle kannul ma varjuna käisin. Igatahes tundub, et nii mõndagi neist kohtan ma varsti Tallinnas, suutsin vist head reklaami teha. Pean tunnistama, et oleks tore nendega veel kohtuda, nii et win-win.

Ja ega tea, kas jõuan homme veel kokkuvõtte spordipäevast ka teha või annan nüüd jutuotsa üle Karmenile ja lasen teistel ka rääkida.

Igatahes võtan üldisemalt kokku oma siin viibitud aja ainult positiivsete sõnade ja tunnetega. Arvan, et sain siit väga palju kasulikku nähtud ja endaga kaasa võetud. Sellised projektid on igati kasulikud. Väga huvitavad ja harivad. Loodan, et suutsin nii mõnelegi teist ka selle lihtsa blogi kaudu nii mõnedki uued teadmised siin toimuva kohta edasi anda. Luban, et jään huviga Karmeni blogi ka jälgima ja talle kaasa elama.

Aitäh, et lugesite. Aitäh Nordplus projektile ja eestvedajatele, tänu kellele ma siin olla sain. Jään kõike seda ainult positiivsete sõnadega meenutama ja loodetavasti nende tutvustega, mis siin sõlmitud, ka edaspidi kontakti hakkan hoidma. Igatahes homme samal ajal olen juba rongi peal ja hakkan Eesti poole sõitma. Eks ole natuke kahju ka, väga omaseks on osad inimesed siin saanud, aga samas ka hea meel, sest kodused ootavad. Ja mina ju ka.

Eks igal mündil ole kaks külge. Nagu norrakad ise armastavad öelda borte bra men hjemme best ehk siis eemal tore, aga kodus kõige parem. Sellel ütlusel on ju rohkem kui tõepõhi all.

Kohtumiseni Sikupilli koolis!
Aile


Seniks veel vaateid Mo i Ranale:

Selle reisi viimane teisipäev.

Tänane päev möödus kuidagi imekiirelt. 

Hommikpoolne osa põhiliselt koos Külliga natuke mööda erinevaid klasse ringi piiludes ja natukene enne lõunat avanes mul harukordne võimalus siinsest nn täiskasvanute koolist läbi käia. Ehk siis tegu asutusega, kus käivad kõik Norra riiki siia piirkonda sisserännanud ja asüüli palunud jne mitte norra keelt kõnelevad inimesed vanuses 16-74 aastat (kes on siiani nende vanim õpilane olnud). Ehk siis nagu ma aru sain, need kes saabuvad Norrasse kriisipiirkondadest, neile on tasuta riigi poolt ette nähtud kuni 3000 tundi tasuta õpet.

Inimesi on väga erinevaid, mõned neist ei tunne tähti ega oska lugedagi, ja peavad siin ikka väga algusest alustama. Samal ajal mõnedel on juba mõningane eelnev koolikogemus ning mõnel isegi algtasemel norra keele oskus. Ehk siis väga erineva tasemega inimesed koos. Siinne koolipere ei koosne vaid asüüli paluvatest, vaid ka muudest rahvustest inimestest, kes siin tööd otsivad või juba töötavad, aga olenevalt ametikohast laiemat sõnavara jne vajavad.

Need, kes ei tule siia kriisipiirkondadest ehk siis niisama ennast täiendama, seisavad ise hea selle eest, et kursuse eest tasutud saaks. Nagu juhatajast aru sain, on neil siin koolis kokku ligi 80 eri rahvusest inimesi õppinud. On olnud ka Eesti inimesi, aga hetkel ühtegi ette näidata polnud. Leedust paar inimest oli ja paar aastat tagasi ka Soomest. Enamik ikka lõunamaade inimesed seal.

Äärmiselt huvitav oli näha, milliseid materjale nad kasutavad ja üleüldse mis võimalused neil on. Väga soodsad tingimused keele õppeks, peab ütlema. Ka seal käib palju asju arvuti kaudu õppides. Ja täiesti uus asi on neil iPadi õpe. Nagu aru sain, siis on spetsiaalne app, mille saab endale alla laadida ja selle abil keelt õppida. Avad appi, ekraanile ilmub pilt, mis on hetkel veel kinni, suur küsimärk vaid paistab, pildi all kiri, näiteks ris (see tähendab ka eesti keeles riisi). Kui näpuga mööda tähti libistada, siis iPad häälib sulle kenasti selle sõna. Ja nii saad teha nii mitu korda kui tahad. Ja siis saad pildi avada ja vaada, mis see sõna tähendab. Näiteks avaneb pilt keedetud riisist kausikese sees jne jne. Täiesti super. Lihtne ja geniaalne. Muidugi ka muid materjale sirvisin põgusalt. Väga lihtsalt ja kergelt õpitavad materjalid tundusid olevat. Olen neile siin väga tänulik, et selline võimalus avanes ja sealt läbi astuda sain.

Külli tuli ka minuga sinna kaasa ja tutvus sealse olukorraga. Kui sealt ära tulime, siis talle juba tundus, et vähemalt teema on arusaadav, millest me norra keeles rääkisime, nii et tundus, et seal majas on keeleõppeks soodne kliima, hakkab kiirelt külge. Ja kooli juhataja Merete andis mulle isegi natuke materjale kaasa, mida püüan siis võimalikult kiirelt läbi töötada ja enda õpilastega ka kasutada. Väga põnev.

Pealelõunal oli Bente nii armas, et sõidutas mind ja Küllit siit Mo i Ranast natuke fjordi serva mööda edelasse avamere poole vaateid nautima. Uskumatult kaunid vaated kuni kohani, mille nimi on Nesna. Seal asub Norra vanim kõrgkooli hoone, kusagil 1800. aastatest. Täpsem aastaarv ei meenu. Imearmas pisike sadamalinnake.

Tegime seal sadamas endale õdusa söömaaja ja sõitsime Mo i Ranasse tagasi, kus olime Mona juurde õhtusöögile palutud. Pärast toredat viibimist seal jätsime Külli veel Mona juurde aega veetma, enne kui Mona ta rongi peale sõidutama pidi. Sest just natuke aega tagasi algas Külli reis koju tagasi. Ja just hetk tagasi sain Küllilt sõnumi, et ma kiiresti õue läheks virmalisi nautima, pidavat väga hästi näha olema. Seda ma ka nüüd teen.

Ja annan endast teile uuesti märku homme.
Aile

Karmen Kalamees Norras külalisõpilasena - 3 järgnevat nädalat

Alates 24. märtsist õpib meie partnerkoolis 10. klassi norra keele õpilane Karmen Kalamees.
Järgneva kolme nädala jooksul õpib ta norrakeelse klassi keskel ning elab norra perekonnas.
Oma kogemusi ja muljeid jagab ta selleteemalises blogis.

Mo i Rana 23.03 - 11.04

1.päev

Eile õhtul sain Külliga lennujaamas 8st kokku.Meil õnnestuse veel alguses valesti ka minna, selletõttu pidime turvakontrolli kaks korda läbima, kuigi natuke piinlik on niimoodi Tallinna lennujaamas ära eksida. 21.10 väljus lennuk ja 21.45 maandusime kohaliku aja järgi, Norras on kell tund aega taga. See Trondeimi lennujaam on ka ikka jube väike, pole palju võimalusi eksimiseks. Ja veel seda,et kohale jõudes turvadmehed küsitlesid meid seal,et miks me tulime sinna,kuhu me lähme,millega me lähme, kauaks jne. Seal ootasime oma öörongi, mis sõitis 6 tundi Mo i Ranasse, see on see linn, kus ma hetkel olen, asub põhjapolaarjoonest 2 kilomeetri kaugusel. Rongis ma ei saanud magada kahjuks, hull väsimus on peal.
Hommikul tuli meile vastu Ingrid ja viis meid enda juurde hommikust sööma,väga meeldiv naisterahvas on. Sain tema poja Sarasega ka tuttavaks,ta on sama vana nagu mina ja selle poisi parim sõber, kelle juures ma elan. [...]

Loe edasi
http://k4rmenk.blogspot.no/

Teine nädal

Vaade Aile praeguse magamistoa aknast

Kui eelmine nädal oli kuidagi hästi palju küsimusi ja hästi palju mõtlemist, siis nüüd juba tunnen, et hakkan vaikselt nende rütmist aru saama ja asju kokku viima - miks ja kuidas mingi asi on jne. Koolimajas juba jagan süsteemi, kes on kus tiivas ja kust midagi või kedagi leian kui vaja jne.

Kooli fuajee (Klaasitänav - otsetõlkes, nagu nad ise seda kutsuvad)

Täna oli see tore päev, kui jälle tükike kodumaad tuli ise nö koju kätte. Ehk siis saabus vahetusõpilane Karmen Kalamees meie koolist koos teda saatva õpetaja Külli Orehhovaga. Karmen viibib siin järgmised kolm nädalat. Külli aga lendab juba homme tagasi Eestisse. Kindlasti saab siit varsti ka Karmeni blogi kaudu lugeda kõigest sellest, millega õpilased rohkem tegelevad ja kokku puutuvad, mis mulle kui õpetaja varjule, märkamatuks või kättesaamatuks jäi.

Nägin Karmenit suht vähe, saatsime ta oma uue klassi juurde ja lükkasime põhimõtteliselt uksest sisse. Aga juba peale paari tundi nägin teda õpetajate toa aknast suht suure gängiga koos jalutamas kooli peal. Nii et mulje jäi küll, et teda võeti väga kenasti vastu. Aga nagu öeldud, tõde selle kohta selgub siis, kui Karmen ise sellest blogisse kirjutab.


Minu koolipäev oli täna sarnane nagu eelmisel esmaspäeval. Käisin täna jälle kuulamas seal tunnis, kus on koos need õpilased, kelle emakeel pole norra keel. See tund on kuidagi kõige südamelähedasem ja lihtsam mõista. Ja kindlasti oleks see ka mulle endale vägagi kasuks kordamiseks ja muidu õppimiseks. Õpetaja seletab nii ilusti lahti miks just seda või teist sõna või väljendit just seal kasutada ja kui on kaks väga sarnase tähendusega sõna, siis võetakse põhjalikult läbi, millist sõna siiski sobilikum mingis olukorras kasutada oleks.

Ja edasi oli mul suht vaba voli erinevates vormimise ja disaini jne tundidesse sisse piiluda. Vaatasingi kuidas nende pooleliolevad asjad valmivad. Ja imetlesin neid pabermassist valmis saanud figuure. Mõni neist oli lausa filigraanselt töödeldud näojooned ja musklid jms saanud. Ja nagu ikka, siis oli põnev näha, et igal kunstnikul on oma käekiri. Ja see on ju nii tore et see nii on. Igav oleks kui kõigi tööd ühesugused oleks.

Ja neile, kes kostüüme õmblesid, tulid täna elavad modellid proovi. Nii et kõik said iseennast kontrollida: kas ja kuidas nad siiani oma ülesandega toime olid tulnud.

Pärast kooli olin ma palutud koju ühe selle tüdruku juurde õhtusöögile, keda mina nende Eestis oleku ajal majutasin. See tuli natuke üllatusena, milleks ma ette valmistanud polnud, aga samas oli väga armas sellest emast, et ta mind kutsus, arvan mina. Nii et täna oli jälle väga armas õhtu koos toredate inimeste ja väga maitsvate toitudega.

Ja olles sellest pikast päevast tiba väsinud, arvan, et olen korraliku kosutava une ära teeninud. Nii et jällekuulmiseni homme.

Aile

Nädalavahetus

Väga pikalt nädalavahetusel ei peatu.

Lühidalt niipalju, et laupäeval saime käidud siin ühes natuke kõrgemas punktis linna sees. Ilm oli ka suht sõbralik, nii et sain ka pilte ilusatest vaadetest linnale.

Pealelõunal kolisin oma uude "koju" Bente juurde. See, mis ees ootas, oli veel rohkem vaadet ja veel kaunim kui eelmises kohas. Nii et väga hea, et ma rohkem kolima ei pea. Mine tea, kui kaunis vaade veel järgmises kohas avaneks. Siis oleks juba oht, kas ma ikka tuleks tagasi või ei... Siin on miljonivaated.

Ja pühapäeval oli mul võimalus Bente perega kaasa minna mägedesse nende talvemajja. No sealsest vaatest ma parem ei räägigi. Soovitan vaid üht: tulge ise vaatama. Sõnadega ongi kõike seda raske edasi anda. Selline koht, kus oledki nö peaaegu et in the middle of nowhere. Fantastiline. Telefoni levi ka pole. Elekter on, veega on ka nii, et peab ise natuke eemalt autoga käima järel. Aga see on ka omamoodi selle asja võlu.

Tarkus tuleb peanaha kaudu välja ehk
raske nakkushaigus, mille võib mägedes saada.

Auto tuleb alla tee äärde jätta ja siis ise kõrgele mäe otsa ronida, kus sind imearmas majake ootab. Kuna mina peale oma rulluiskudega kukkumist ja selle tõttu randmeoperatsioonil käimist olen tiba kartlik, eriti selliste järsemate mägede puhul, siis suuskadel ma sinna minna ei julgenud. Või noh, üles oleks veel läinud, aga alla ma sealt ilmselt nendega tulnud poleks...

Sain siis nüüd esimest korda elus räätsad ära proovitud. Väga lahe kogemus.

Seal hyttas ehk siis mägimajakeses olid neil jalanõud, mis näevad natuke viltide moodi välja. Neil on küljes silt, mille peal on Norra lipp ja juures kiri, et Norra omad, aga valmistatud Eestis. Guugeldasin ka ja sain ainult norrakeelse vikipeedia vaste siin. Nimeks on nesnalobben. Kuskil Tartu lähedal valmistatakse neid. Kuidagi hea soe tunne oli kohe seda lugeda. Kodust nii kaugel, aga nii kodused asjad kohe varnast võtta. :)

Jalavarjud, mille nimi on nesnalobben ja mida Eestis toodetakse

Ja selline majake on enamustel peredel siin Norras. Mõnel ka mitu. Talveperioodiks mägedes, suveks kuskil ranniku ääres või mõne väiksema saare peal.

Ja nüüd siis let the countdown begin...  Mitte mingit hullu kojuigatsust pole, et nüüd selles mõttes countdown, siin on lihtsalt super olnud siiani ja arvan, et ka veel edasised 4 päeva. Aga kindlasti on koju tulles suur rõõm oma koduseid kallistada jälle. Neil kindlasti ka.

Aile

Jalanumber suurenes mitme numbri võrra.

Päev 5.

Lasteaia maja

Täna oli see päev, kui käisin lasteaias.

Viimati käisin Norras lasteaias mõniteist aastat tagasi, ja see oli ju see pisitillukene eralasteaed, kus oli 8 last ja 2 kasvatajat. Tänane lasteaed oli ikka kõvasti suurem ja valla lasteaed ka veel lisaks.


Täiesti uskumatu, kui erinev see meie lasteaedadest on. See oli nagu üks suur kodu. Ei mingeid kinniseid ruume iga rühma jaoks eraldi. Ja kui vabalt neil igasugu asju meisterdada lasti. Lisaks sellele ei ole selles lasteaias ühtegi meie mõistes mänguasja: autosid, nukke jne. Vaid on hulk igasuguseid klotse ja magneteid ja legosid ja puujuppe, millest lapsed saavad ise ehitada endale mänguks vajaliku. Jah, lego pisikesed inimesed siiski olid, et nende ehitatud väiksemates majades ja autodes oleks keegi, kes istuks ja elaks, sinna sisse nad ise ju ei mahu. Ehk siis kogu asi on üles ehitatud loovusele.


Hoone ise on ühekordne maja, mille keskel on köök, ja siis palju erinevaid töötubasid ja mänguruume. Natukene nö oma  tiivas on kõige pisemad (10 kuud kuni 2a), kus neil ka oma köök, aga see ka ikka selle suure maja osa, suure klaasaknaga uksed on vaid igal pool vahel. Hästi palju ollakse õues.

Sõimerühma vormimistuba

Ja hästi palju meisterdatakse igasuguseid asju. Kõige pisematel on omad mängud, nende maalimise ja vormimise toas on väiksemad vidinad ja värvipurgid kõrgemale ära pandud, aga näiteks käärid on täiesti vabalt kõigile kättesaadavad.
 
Neil on lausa kääride käsitlemiseks eraldi käärikool, nagu nad seda kutsuvad, kus oksa külge seotakse värvilised lõngad ja jäetakse suht pikaks, oks ise riputatakse suht kõrgele ja lastakse siis lastel lõigata sealt küljest järjest juppe maha. Sealt edasi antakse neile ette paberiribad. Algul kitsad pikad ribad, et nad näeksid: Ahhaa, kui ma kõvasti vajutan, siis kukub see jupp maha! Edasi antakse ette natuke laiem pabeririba, et laps hakkaks mõistma, et siis, kui see juba palju laiem on, peab mitu korda kääridega näksama jne jne.

Sõimerühma ühistöö

Õpetajad ise ei tee nende eest midagi ära, lasevadki neil pooleteiseaastastel ise kogu asja avastada, kuniks tekib see ahhhaa-effekt, et nii saab. Maalitakse nii käte kui pintslitega, nii et nad ise on kõrvuni koos, eelnevalt pannakse neile maani kitlid ka selga muidugi. Veel on seal vormimise ruumis see masin, mis meil kunagi koolis oli, kus kile peal olev joonistus näidati kuhugi seina peale ja siis on see seal palju suurem. Sellega tehakse laste imepisikesed joonistused ka suurteks teise paberi peale ja värvitakse siis ära. Sellesama masinaga näidatakse valgust seina peale ja siis nad õpivad varjusid vaatama ja aru saama, mis juhtub varjuga, kui minna masinale lähemale ja mis juhtub siis, kui minna masinast eemale jne.

Sõimerühma magamistuba

Magamine (mis on ainult sõimerühma päevakavas, kolmesed enam siia ei kuulu) toimub pea iga ilmaga õues, vankris, mõnusa sooja spetsiaalse lambavillakoti sees. Katuse all. Kui on oht, et tuul lapse ära võib viia või kui kõvasti üle 20 miinuskraadi on, siis viiakse nad ilmselt kuhugi tuppa magama. Aga see naisterahvas, kellega ma rääkisin, seda ei mäleta, millal nad viimati toas magasid. 

Pesemisruumis on neil eraldi gruppidega nö veega mängimise aeg. Keset põrandat on äravooluauk. Sinna lähedale paigutatakse veega täidetud suured kastid. Lapsed võtavad ennast kas täitsa mähkmete peale või need, kes ei taha paljalt olla, siis neil on seljas body vms, mille saab pärast ära vahetada, kui peaks märjaks saama. Ja siis lastakse neil seal veega mängida, antakse lisaks näiteks villatuustid, mida saab märjana nö pikemaks venitada või siis svammid, vaadatakse, kuidas vesi sealt välja niriseb, kui seda pigistada jne jne. No milline laps sellest rõõmu ei tunneks... Paradiis lastele minu arust. Täiesti selline vaba ja loominguline tegevus.

Suurte rühma mänguruum

Suuremate (3a-5a, sealt edasi minnakse ju juba kooli, ehk siis 6aastaselt) töötubades on kõik vahendid käeulatuses. Sealhulgas ka liimipüstolid, need, mis vooluga seina käivad. See pidavat ka selge olema, et ohutuseks on alati kõrval tops külma veega, juhuks kui peaks näpu ära kõrvetama natuke, siis saab kiirelt näpu topsi pista. Aga seda ei juhtuvat eriti tihti.

Eraldi oli veel üks pisike ehitamise tuba, kus olid päris haamrid ja naelad ja näpitsad ja saed jne, ka kõik kättesaadavas ulatuses. Söögi osas on nii, et siin nad ise oma võileibu kaasa ei võta, maksavad toiduraha, aga peale võileibade nad siin siiski midagi väga süüa ei saa. Korra nädalas teevad seal koha peal koos suuremate lastega midagi sooja süüa.
 

Kõlab suht vabakasvatusena, eks ju? Tegelikkuses see ka seda on, aga selle erinevusega, et neil on rühmas umbes 20 last ja iga rühma kohta on neli õpetajat, sõimerühmas veel topelt õpetajaid, ehk siis 8 sama hulga laste peale (minu teada isegi seadusega ette nähtud max 6 last ühe töötaja kohta). Ja need neli jagavad lapsed omavahel gruppidesse ja jagunevad peale hommikusööki nendesse erinevatesse töötubadesse mõneks ajaks laiali, nii et igas ruumis on 5-6 last ühe õpetajaga ja nii nad siis nokitsevad seal mõnda aega. Ja kui on nn vaba mänguaeg, siis on nad suurema grupina mänguruumis ja ehitavad endale asju, millega mängida.

Meie oludes üks kasvataja sellega ilmselt toime ei tuleks, kui on mängus vesi ja värvid ja käärid ja klotsid ja liimid ja liimipüstolid ja haamrid ja naelad ja saed ja selle kõige juures üksi 24 lapsega. Ma arvan, et selle asja nimi oleks katastroof. Aga kui vaadata, kui lahe lastel siin oli ja kui arendav see kõik on, siis oleks meie lasteaedadel küll palju, mida siit eeskujuks võtta tuleviku lasteaedade tarvis.

Suurte vormimistuba

Natuke üllatav (no mitte nii väga, kuna töötasin ka ise lasteaias) oli see, et siin pole ei köha ega nohu haigust nagu meie lasteaedades. Mõni meie ema oleks siin minestanud siin seda pilti nähes. Pisikeste poole peal oli 95%-l nina tatine. Ja mitte ainult tatine, vaid sellised korralikud joad ninast väljas. Aga niikaua kui laps ennast halvasti ei tunne, palavikku pole ja vanemate poolt nõudmisi pole, et äkki te minu last täna õue ei vii vms, siis on kõik rõõmsad.

Ja nii ongi. Sest kui iga nohuga peaks koju jääma (nohul ja nohul on ju ka vahe loomulikult, kui ikka näha, et lapsel halb ja ebamugav, siis ikka jäetakse koju ka), nagu paljudes eesti lasteaedades ka nõutakse, oleks siin nende suht pika talveperioodi juures lasteaed oktoobrist maikuuni tühi, vähemalt sõimerühmas. Suuremates rühmades tatininasid näha polnud. Ilmselt esimese aastaga suht immuunseks muutunud selle kõige vastu. :) Suuremateks haigusteks loetakse kõhutõvesid ja silmapõletikke jne.

Seda, et lasteaed näiteks kuu aega suvel kinni oleks, sellest pole nad ka kuulnud. Inimesed peavad ju suvel ka tööl olema, vastati mulle.
 

Tehtud tööd suurte rühmas

Nii palju põnevaid elamusi sealt lasteaiast igatahes. Ma arvan, et ma saadaks hea meelega oma lapsed sellisesse lasteaeda. Ise käiksin ka meeleldi sellises, aga mind nad sinna väga ei tahtnud vastu võtta millegipärast. Vabandasid välja, et ma pean ju juba neljapäeval Eesti tagasi minema, ei saaks eriti lasteaias käiagi :) Ainukesteks miinusteks oleks ilmselt see massiline tatisus ja see, et lapsed sooja korralikku toitu ei saa. See on ju Eestis lausa luksus, et meil lausa mitmekäigulist pakutakse võrreldes siinsega.
Sellised lood lasteaiaga.

Ilmajuttu ka.
Ei olnud ka täna võimalust kõrgemale mäe otsa minna. Või noh, võimalus oleks olnud, aga kuna terve päeva on suht tihedalt lund sadanud, siis poleks sealt mäe pealt mingit vaadet olnud. Ootame ikka veel paremaid aegu. Jalutasin niisama natuke siin lähiümbruses ja sain mõned pildid, kui lumesaju vahe oli. Äärmiselt mõnus ilm - tuuletu ja mõned miinused. Lausa nautisin lumes jalutamist.

Aga hetkel lõpetan. Peatse jällekuulmiseni.
Aile

Siin on veel mõned fotod Mo i Ranast:

Vaade Mo i Rana tänavale

Vaade ridaelamule, kus Aile esimesel nädalal elas

Vaade, mis avaneb selle maja trepilt

Päev 4.

Tänane päev oli minu selle nädala kavas ainuke päev, kus ennelõunal polnud mulle tunde plaanitud. Alles pealelõunaks olid. Kuna Mari elab koolile suht lähedal, alla 3 km, pakkus Mari välja, et ma saaksin sellise pika ja rahuliku hommiku ja jalutan hiljem ise kooli. Kuna ilm oli eile ju fantastiline (tuulevaikus, päike, jah küll külmakraadid, aga no siiski), siis mõtlesin, et miks mitte oma orienteerumisoskust proovile panna ja asi ära teha. 

Saaks ilusaid pilte tee peal teha jne. Kui ma aga kella 6 paiku silmad lahti tegin ja kuulsin, mis õues toimub, otsustasin kiirelt ümber. Jube tuul ja paar külmakraadi on kordi hullem kui tuulevaikne päikesepaisteline -15. Nii et lasin ennast ka ikka kenasti kooli sõidutada nii nagu eelnevatelgi hommikutel.

Koolipäeva lõpuks pööras asi ikka päris hulluks. Selline tuisk ja torm, et kohe oli. Teel koju sõitsime poest läbi. Sealt koju sõites oli küll vahepeal olukord selline, et mitte midagi näha ei olnud. See oli nagu orienteerumismäng "Leia kodutee" või siis üleüldse "Leia autotee". "Linna ainukese valgusfoori" juures oli selline tuulekoridor, et järsku oligi valge sein ees. Hea, et eesolev auto pidurdas, siis oli õige pisut läbi selle lumetormi kergelt punast kuma näha. Muidu oleks süüdimatult võinud teisele otsa sõita. Valgusfoorist niipalju, et see, jah, siin linnas ainuke, ja see ka talveperioodil vilgub ainult kollaselt, ehk siis ei tööta.

Talvine periood on ju siin suht pikk. Kuna see ristmik asub veidi sellise kallaku peal nagu enamus asju neil siin, siis talveperioodil on mõeldud rekkadele, kes seal liiklevad - neil ju raske oma suurte koormatega seal seisma jääda ja rohelise süttides uuesti koha pealt minema jne. Nii et talvel kehtib siin ristmikul suurema ja tugevama õigus, ehk siis olenemata suunast rekkal on eesõigus.

Teine asi, mis siin talveperioodil on, on see, et põhja poole Mo i Ranast viib autotee üle mäe. Lausa üle MÄE. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tee asub merepinnast üle 600 m kõrgusel kõige kõrgemast kohast. Ja kui juhtumisi on halb ilm - tuuline, tuisune või sajab ja nähtavus halb -, siis pannakse allpool lihtsalt tõkkepuu ette ja that's it. Kui juhtud valel pool mäge olevat, siis sinna ka jääd. Periooditi võib see tee mitmeid päevi järjest ka kinni olla. Või siis kitsendustega avatud, ehk siis sõidab üks suund korraga. Päästerõngaks sel perioodil on muidugi rong. Kui ikka on vaja näiteks Bodøsse sõita, siis rong ikka läheb, selle liiklust pole veel ei tormi ega lume pärast katkestatud. Aga kui poole mäe peal oled oma autoga, siis ma ei teagi, mis saab. Seal ju rongipeatust pole. Siis ilmselt tuleb autos ööbida või tuldud teed tagasi sõita sinna, kust tulid.

Aga nagu minu kadunud vanaemagi juba ütles, iga halva asja juures on alati ka midagi head. Ehk minu plaan looduskaunitest vaadetest pilte teha läks sel korral vett vedama, aga ma loen ridade vahelt, et keegi kõrgemalt poolt andis märku, et ei, mitte veel, ju siis on ilusam ilm veel tulemas selle aja jooksul, kui ma veel siin viibin.

Aga aitab ilmast. 
Koolipäev möödus täna ka hästi. Olin plaani järgi kuulajaks kahes tunnis, aga plaaniväliselt kutsus Bente mind ka kolmandasse tundi piiluma. Sest need plaanipärased kaks olid tegelikult tunnid, milles ma juba osalenud olin. Lõpetasid seal oma pooleliolevaid asju veel. Formingu tunnis tegid neid pabermassist kujukesi, esmaspäeval on deadline, peavad ära esitama. 

Norra keeles rääkisid veidi uusrealismist ja lisaks Sigrid Undsetile veel ka natuke Knut Hamsunist ja Johan Falkbergetist. Enamuse ajast tegid ju õpilased, nagu ikka, tööd oma arvutites. Ega ma väga ei tea, mida nad sinna kirjutasid. Lahe asi oli see, et tunni alguseks oli õpetaja koostanud pisikese kordamisküsimustiku nagu arvutimängu. Et kõik logivad sisse süsteemi, suurele ekraanile ilmub küsimus koos nelja vastusevariandiga ja hakkavad sekundid tiksuma ning iga õpilane vastab nii kiirelt kui oskab ja peale iga küsimust näitab kokkuvõtet - kes kui kiirelt ja kui õigesti vastas. Lõpus siis ka kokkuvõtte, kellel oli kõige enam õigeid vastuseid ja kes oli kiireim. Ei olnud hindeline ülesanne, aga niisama kordamiseks väga lahe mu meelest.

See tund, kuhu ma ka veel sisse piilusin, oli praktiline tund, kus jällegi osad juba meile tuttavad näod. Eestit olid neid märtsi alguses külastanud enamus õpilasi pluss mõned veel lisaks. Nad õmblesid oma koolikaaslastele ehk siis näitlemise suuna õpilastele nende mingiks etenduseks kostüüme. Hetkel olid pooleli püksid ja seelikud. Jällegi nii poisid kui tüdrukud olid hingega asja juures ja said väga kenasti hakkama. 

Üldine koolrütm tundub olevat kuidagi vaiksem ja isenesest rahulikumalt kulgev. See võib ju muidugi tuleneda ka sellest, et minul endal pole mingit nö kohustust ega tundideks ettevalmistamist jne. Aga kuidagi tundub nii. 

Koolikella kui sellist neil siin ei eksisteeri. Paljud tunnid on paaristunnid ja siis on õpetaja ja õpilaste kokkuleppel, kas ilma pausita ja varem lõppev või pausiga ja hiljem lõppev tund. Seega pole sellist üleüldist vaikust tunni ajal koolimajas ja üleüldist sebimist vahetunni ajal. See on omamoodi harjutus iseseisvaks eluks, et kohe täiskasvanuks saav inimene oleks nii palju kohusetundlik, et suudaks ise õigeks ajaks tundi jõuda jne.

Algastme ja põhikooli koolimajades seevastu on koolikell olemas, aga üheski neis pole mul võimalust olnud käia. Samamoodi puudub neil õpilaste garderoob. Seda pole ka väiksemate laste koolides, nagu ma aru sain. Ilmselt pole see karm reegel, võib vabalt kuskil olla kool, kus see olemas on, aga enamustes pole. Lapsed käivadki täies riietuses ringi. Vahetusjalatsitest pole ka siin juttugi. Rääkimata soojast toidust lõunaks. Koolis on küll olemas söökla, aga seal on ka enamasti niksi-näksi, erinevaid võileibu ja värske salati buffeelaud.

See foto on enne lumetormi tehtud.

Kui millegi üle siin väga viriseda tahaks, siis mina kui supiarmastaja pean oma seedimissüsteemiga läbirääkimisi pidama pärast neid võileibu ja muud kuivemat toitu. Enamus inimestel on tööl, koolis ja lasteaias kaasas oma võileivapakk, ja seda siis päev otsa nositakse, kui aega on. Kellel kuidas. Suuremat rõhku pannakse õhtusöögile.

Sellised lood siis täna. Aga nüüd magama, sest homne päev tõotab ka põnev tulla. Mul on harukordne võimalus ka lasteaeda külastada. Nii et homse päeva veedan seal. Kunagi töötasin ise ka lasteaias Oslos, aga seal oli pisikene eralasteaed. See, mida homme väisan, on valla hallatav. Ootan huviga, kas on suure erinevus.

Kuulmiseni.
Aile

Päev 3.

Tõusin ja särasin! Juba kella 5 paiku. Olen muidu ka suht hommikuinimene, kodus oleks ju kell samal ajal juba 6. Nii et tegelikult ju mitte niihirmusjube vara ka. Kuna viimaste päevade jooksul olen ikka väga palju norra keeles rääkida ja suhelda saanud, siis vaatasin tänaseid unenägusid ka juba norra keeles... :) Kui nii jätkub, siis oleks ju tore, kui sellega kaasneks nö taustaks ka kohalikud looduspildid unenäos, mida ma siin iga päev näen. Loodus on ju imeline. Aga see selleks.

Täna oli jälle võimalus olla töövarjuks kahes norra keele tunnis. Üks neist oli samade õpilaste tund, kus eilegi viibisin. Ehk siis 3. keskkooli klass, juba meie tuttavad näod Tallinnast. Tunnis tehti pisike tagasivaade eilsele ja uueks ülesandeks said nad norra jällegi ühe tuntud kirjaniku-luuletaja Arnulf Øverlandi luuletuse, mida tuli sama põhjalikult analüüsida nagu eilseid teosekatkendeidki. Øverland oli mees, kes kirjutas teise maailmasõja ajal mitmeid tänaseni tuntud natsismi ja fasismi vastaseid luuletusi. Nende ridade vahelt tuli siis leida mõte, mida autor sellega edastada tahtis ja kuidas ta ennast väljendas jne.

Teine norra keele tund oli 1. klassi tund (meie mõistes 10. kl). See oli päris põnev. Teemaks olid Põhjamaade keeled. Vaatasid millisesse keeltegruppi milline keel kuulub ja millised keeled on kirjalikult sarnased ja millised omavahel kõige kergemini mõistetavad jne. Kuna mina olen ju elanud nii Rootsis kui ka Norras ja olen tuttav mõlema keelega, siis oli ehk põnevam see osa, kus räägiti suhtkoht sarnaste põhjamaade keelte kirjapildis täiesti samade sõnade erinevast tähendusest.

Näiteks sõna rar tähendab rootsi keeles armas ja norra keeles imelik. On ju suht suur vahe, kas lapse kohta öeldakse, et sul on nii armas laps või et sul on nii imelik või kummaline laps. Samamoodi sõna rolig, mis rootsi keeles tähendab naljakas, norra keeles seevastu rahulik. Nii võib rootslane paluda viia end kuhugi naljakasse või löbusasse kohta viia ning norralane viib ta näiteks hoopis surnuaeda.... jne jne. 

Siit siis moraal, et isegi kui keeled tunduvad hästi sarnased olevat, võib teinekord halba aimamata piinlikku olukorda sattuda. Eks seda teavad enamus eestlasi hästi, ma arvan, on ju meilgi soome keelega samalaadseid sõnu, kus sama kirjapilt tähendab tegelikult midagi täiesti muud. Huvitav ja omamoodi lõbus tund oli.

Plaaniväliselt piilusin ka õpetaja Bente tundi põgusalt. Kuna mul seda plaani peal kirjas pole, pole mul õrna aimugi, mis selle tunni täpne nimi olla võis, aga kunstiga seotud ta kindlasti oli. Tegelikult oli see paaristund ehk siis kaks tundi järjest. Esimesel poolel saadeti klass välja pildistama erinevaid vaateid majadest, mis lähiümbruses olid. See oli nö abistavaks materjaliks põhiülesande täitmisel.

Põhiülesandeks oli valmis maalida iseenda välja mõeldud teos, maal, mille keskseks teemaks oleks maja või majad. Anti suht vabad käed, kuidas ja mis tehnikas seda teha. Tähtajaks anti nädal, mis on enne lihavõtteid. Selle ajani on neil võimalik selle kallal töötada. Ja jällegi hinde saavad nad kogu teostuse eest kokku. Alates ideest, visandi joonistamisest, tehnikast, värvide-varjude mängust, ruumilisuse edasiandmisest lõpetades kirjaliku lühianalüüsiga, mille peavad ka esitama, miks sellise idee ja tehnikaga välja tulid ja mis sellega öelda tahavad jne. Jällegi huvitav väljakutse kunsti suuna õpilastele minu arust.

Muidu on siin ka jätkuvalt tore. Ilm on suht jahe, -15 oli täna hommikul. Õhtul oli mõned kraadid pehmem, aga kuna oli tuulisem, siis vaat et tundus külmemgi kui hommikul. Aga ei ole ju selline ilm meile eestlastele ka mingi uudis, nii et elame üle kenasti.

Täna rohkem ei kirjuta, kuna meid oodatakse täna privaatsele õhtusöögile, kus lubati pakkuda kodusvalmistatud korralikku norrapärast toitu. Ei lase ju ennast ometi mitu korda paluda. See on kellegi juures elades üks suurimaid plusse: pakutakse selliseid võimalusi, mida hotellis elades kohe kindlasti kogeda poleks võimalik.

Head isu meile ja peatse jällekuulmiseni teile!
Aile


Siin on veel fotosid eilse päeva kohta: