
Hommikpoolne osa põhiliselt koos Külliga natuke mööda erinevaid klasse ringi piiludes ja natukene enne lõunat avanes mul harukordne võimalus siinsest nn täiskasvanute koolist läbi käia. Ehk siis tegu asutusega, kus käivad kõik Norra riiki siia piirkonda sisserännanud ja asüüli palunud jne mitte norra keelt kõnelevad inimesed vanuses 16-74 aastat (kes on siiani nende vanim õpilane olnud). Ehk siis nagu ma aru sain, need kes saabuvad Norrasse kriisipiirkondadest, neile on tasuta riigi poolt ette nähtud kuni 3000 tundi tasuta õpet.
Inimesi on väga erinevaid, mõned neist ei tunne tähti ega oska lugedagi, ja peavad siin ikka väga algusest alustama. Samal ajal mõnedel on juba mõningane eelnev koolikogemus ning mõnel isegi algtasemel norra keele oskus. Ehk siis väga erineva tasemega inimesed koos. Siinne koolipere ei koosne vaid asüüli paluvatest, vaid ka muudest rahvustest inimestest, kes siin tööd otsivad või juba töötavad, aga olenevalt ametikohast laiemat sõnavara jne vajavad.
Need, kes ei tule siia kriisipiirkondadest ehk siis niisama ennast täiendama, seisavad ise hea selle eest, et kursuse eest tasutud saaks. Nagu juhatajast aru sain, on neil siin koolis kokku ligi 80 eri rahvusest inimesi õppinud. On olnud ka Eesti inimesi, aga hetkel ühtegi ette näidata polnud. Leedust paar inimest oli ja paar aastat tagasi ka Soomest. Enamik ikka lõunamaade inimesed seal.

Külli tuli ka minuga sinna kaasa ja tutvus sealse olukorraga. Kui sealt ära tulime, siis talle juba tundus, et vähemalt teema on arusaadav, millest me norra keeles rääkisime, nii et tundus, et seal majas on keeleõppeks soodne kliima, hakkab kiirelt külge. Ja kooli juhataja Merete andis mulle isegi natuke materjale kaasa, mida püüan siis võimalikult kiirelt läbi töötada ja enda õpilastega ka kasutada. Väga põnev.
Pealelõunal oli Bente nii armas, et sõidutas mind ja Küllit siit Mo i Ranast natuke fjordi serva mööda edelasse avamere poole vaateid nautima. Uskumatult kaunid vaated kuni kohani, mille nimi on Nesna. Seal asub Norra vanim kõrgkooli hoone, kusagil 1800. aastatest. Täpsem aastaarv ei meenu. Imearmas pisike sadamalinnake.
Tegime seal sadamas endale õdusa söömaaja ja sõitsime Mo i Ranasse tagasi, kus olime Mona juurde õhtusöögile palutud. Pärast toredat viibimist seal jätsime Külli veel Mona juurde aega veetma, enne kui Mona ta rongi peale sõidutama pidi. Sest just natuke aega tagasi algas Külli reis koju tagasi. Ja just hetk tagasi sain Küllilt sõnumi, et ma kiiresti õue läheks virmalisi nautima, pidavat väga hästi näha olema. Seda ma ka nüüd teen.
Ja annan endast teile uuesti märku homme.
Aile
No comments:
Post a Comment