Thursday, May 8, 2014

Comeniuse kohtumine. Esimene päev Islandil.



Meie Comeniuse projektipäev ametlikult algas täna 7.mail Islandil. Meid on esindamas Piia Palge-Lepik, Merike Harak ja Minna-Mirjam Kurvits. Nagu kõik teavad on Islandi ilmad väga ettearvamatud. Island on riik, kus ei tea mitte kunagi ette, millal lumi maha tuleb. Meie imestuseks algas meie päev suurepärase päiksepaistelise ilmaga.  Ei mingit vihma, kõva tuult ega lund. 

Alustasime oma päeva varakult Reykjavikus. Äratuskell helises juba kell pool seitse. Sõime hommikusööki ning nautisime vaadet. Pool kaheksa saime maja ees kokku ning liikusime bussijaama. See on meie korterist umbes 3 minuti kaugusel.  Linda (Islandi esindaja) jagas meile bussipiletid ning me läksime liinibussiga kooli (http://www.flataskoli.is/)  juurde, 15 minutit bussisõitu.  Õpilased õpivad selles koolis 1-7. klassini.
Kooli juurde jõudes oli meie  rõõm suur. Miks? Väikeste lipukestega oli kooli ukse esine tähistatud ning sinna oli kirjutatud Comenius 2014 ja riikide nimed ning vaibale oli kirjutatud welcome.  Uksest sisse astudes olid pildid projekti riigilippudest, mis olid erineval moel tehtud laste poolt õues. Eesti lipp oli tehtud sinistest haiglasussidest, sinistest kividest, mustast mullast ning valgetest kividest. Seintel olid laste tehtud plakatid riigilippudega ning riikide iseloomustused. (kuulsused, rahvussöök)
See vaatepilt, mis avanes kui koolimajja sisse astusime oli kirjeldamatu. Seintel, põrandal, laes – igal pool oli midagi põnevat, mis tähelepanu köitis.  
Meid suunati aulasse, kooli direktriss  surus iga õpetajaga kätt ning tutvustas ennast. Õpilased esinesid lauludega, klaveripalaga, anekdootidega ja tantsuga. Meie imestuseks olid kõik õpilased sokkides ning saalis polnud toole vaid õpilased istusid põrandal, kuulasid ja vaatasid vaikselt esitusi. Silma paistis ühtsustunne. Hiljem saimegi teada, et kolm korda nädalas nad käivadki hommikuti saalis ühiselt terve kooliga laulmas. Läksime klassiruumi  ning seal tutvustati meile  päevakava, jagati nimesildid ja toimus tutvumine.
Seejärel me läksime õue vaatama neljanda klassi tundi.  Kooliõuel on palju jalgrattakohti, staadionid, mänguväljakud, autoparkla ja puud. Jalgratastest enamik polnud lukustatud.
Neljas klass tegi õues jäätist. Õpetaja jagas lastele kaks kilekotti. Väiksemasse kotti nad panid piima ja siirupi, suuremasse aga jääkuubikud ja soola. Väiksem kott asetati suuremasse ning hakati hõõruma jääkuubikuid vastu väiksemat kotti. Uskumatu, kuid tõesti nii lihtsal viisil on võimalik teha jäätist. Lapsed panid massi topsikusse ja hakkasid sööma. Lapsi ei häirinud pisikesed putukad ja külmad jääkuubikud, nad ei virisenud ja tegid usinasti oma jäätist. Seal samas, kus meile see  tund tehti voolas ka kiirevooluline väike  jõgi ning sellest taha poole jäi laavaväli. Läksime kogu grupiga uudistama seda laavavälja. Õpilased viisid meid ka koopasse. Eestlasi paneb kindlasti hämmastama see, et lapsed ronisid vabalt puude otsas, käisid jõe ääres ning ronisid mööda laavavälja. Mitte ükski õpetaja ei öelnud, et see on ohtlik ja sa ei või sinna minna.  Suundusime tagasi kooliruumidesse.

Kehakinnituseks pakuti meile lõunasöögiks pitsat, mida me sõime õpetajate sööklas. See on tõsi, õpetajatel ning õpilastel on eraldi sööklad. Lõunasöögiks oligi kahes variandis pitsat ja joogiks Pepsi. Lisaks pakuti ise tehtud saiasnäkke, mis olid põnevalt maitsestatud ja neid sai kasta tomatikastmesse. Kui kõht oli täis, jagati meid kuuesteks gruppideks ja tehti kooli tutvustus.  Tutvustati erinevaid klassiruume ja nägime ka mõningaid tunde. Üldiselt õpib ühes klassis umbes 16-18 õpilast aga on ka klasse, kus on 20-25 õpilast. Need klassiruumid, mida meie silmad nägid on Eestis unistuste klassiruumid.  Kooli tutvustus jäi pooleli, sest ajaliselt pidi meil hakkama juba  kohtumine raamatukogus. Seal tutvustasid Norra ja Türgi, mida nad olid lastega teinud õues õppides. Sellega meie päev koolis lõppes. Suundusime bussile ning läksime korterisse.

Ruttu panime oma asjad ära ning läksime Hallgrímskirkja kirikusse, sest kirik oli vaid kella  viieni avatud. Nautisime kõrgel kiriku vaateplatvormil vaadet, mis oli imeline. Aga kirik ise oli väga lihtne ja modernne.  Sellist kirikut minu silmad varem näinud ei olnud.  Jalutasime natuke ka Reykjaviku kesklinnas.
Kell seitse oli õhtusöök ühes Reykjaviku kesklinnas olevas  toidukohas. Seal oli põhiteemaks Buddha. Söögiks oli salat  ning supp. Supi valikuid oli kolm,  salati jaoks sai komponendid ise valida ja alati sai juurde minna võtma, kui oli soovi. Tagasi korterisse jõudsime kell üheksa. Päike oli alles säravalt taevas ning ilm hea. Islandil läheb pimedaks alles umbes 23.00. 

Meie emotsioonid on head ning hakkame ka juba kolme tunnise ajavahega vaikselt ära harjuma. See kõik, mida oleme senini näinud on meile väga meeldinud ja jätnud sügava mulje. Islandlased on väga sõbralikud ja hoolivad, üldiselt peegeldab seda riiki rahulikkus.

Me tahaksime postitada väga pilte, kuid kahjuks ei õnnestunud neid meil arvutisse laadida.

Tuesday, April 29, 2014

Nordplus kohtumise teine päev

Islandi õpilaste kokaraamat
Tänane päev oli projektikohtumise teine ja viimane päev – jagasime mõtteid tuleviku osas, saime Islandilt sealsete õpilaste valmistatud kokaraamatud ja andsime omalt poolt tänutäheks väikesed kingitused meie projektipartneritele.

Olav Tryggvasoni sammas ja selle taustal turuhoone
Seejärel tegime jalutuskäigu Trondheimis – norra õpetajad Mona ja Bente olid meile giidideks, lisades mõned kommentaarid olulisemate vaatamisväärsuste kohta.

Nidarose katedraal
Kui nad midagi ei teadnud, uurisid järele ja jagasid ülejäänutega oma avastust. Nägime näiteks Olav Tryggvasoni sammast (viikingi ajastul oli kuningas, kes rajas 997 A.D Trondheimi linna), 
suursugust Nidarose katedraali (tegemist on Norra pühakuga, katedraal oli ehitatud 1070. aastate paiku) ning Trondheimis asuvat maailma esimest jalgratta lifti – Cyclocable, mis viib vanalinna silla juurest peaaegu üles Kristiansteni kindluse juurde välja, kust avaneb väga ilus vaade kogu linnale. 

Jalgratta lifti juures oli ka õpetus, kuidas seda kasutada, aga ega meie Norra õpetajad päris täpselt aru ei saanudki, kuidas see töötab. Ja nagu allolevalt pildilt näha, rühivad kohalikud jalgratturid ikkagi omal jõul mäest üles. (lift asub on kõnnitee ja autotee vahel heledamalt kividega sillutatud alal)

Tänavapilt, kus võib märgata ka jalgrattalifti
Ühe eramaja ees nägime ka Norra elektriautot, mis pidavat suuremate linnade inimeste seas üpris populaarne olema – selle ostmine on odavam ning sellega sõites on parkimine ja ka tasulistel kiirteedel sõitmine tasuta. Kõrvalisemates piirkondades pole elektriautoga aga midagi teha, kuna auto laadimise võrgustik on olemas ainult suurtes linnades.

Norra elektriauto
Jalutuskäigu ajal saime kogeda ka tugevat vihmahoogu, mis peagi vahetus lörtsiga. Ent see ei seganud meil rännakut jätkamast ning jalgsi üles mäkke kõndimast – esmalt Kristiansteni kindluse juurde ja sealt veel kõrgemale Trondheimi teletorni juurde.

Trondheimi teletorn on 124 m kõrge ning sissepääs on sinna tasuta. Teletorni tipus asub restoran Egon, kus saab keha kinnitada ning samal ajal imetleda panoraamvaates ümbruskonda – teletorni ülemine korrus teeb iga tunni jooksul ühe täistiiru. Norra õpetajatele seostus Egon kohalikus televisioonis nähtud komöödiategelasega (selle sisust saab lähemalt lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Egon_Olsen) Sealne teletorn on kindlasti üks neist kohtadest, mida soovitame Trondheimis olles külastada.
Vasakul pool mäetipus Kristiansteni kindlus, keskel teletorn
Pärast teletorni külastust saabuski aeg tagasi alla kesklinna jalutada, „head aega“ öelda ja koduteele asuda. On rõõm tõdeda, et meil olid kolme aasta vältel väga toredad koostööpartnerid Nordplus Juniori projektis.











Järgnevalt veel mõned vaated linnale:
Vaade Kristiansteni kindlusest

Trondheimi teletorn

Vaade Trondheimile teletornist 1
Vaade Trondheimile 2
Projektikohtumisel osalenud õpetajad, Helis teeb pilti

Monday, April 28, 2014

Nordplusi projekti lõppkohtumine Norras

Vaade Tronheimile lennukilt
27. aprilli õhtul lendasid Nordplus projekti eest vastutavad arendusjuht Helis ja huvijuht Õnneleid Norrasse Trondheimi projekti lõppkohtumisele. Kesk-Norras asuv Trondheim on vana ajalooline linnake, mis on tuntud ka Norra esimese pealinnana (viikingiajast kuni aastani 1217).

28. aprilli hommikul jalutasime projektipartneritega Trondheimi raamatukokku, et ühiselt laua taha istuda ja projekti puudutav analüüs teha. 

Raamatukogu personal oli väga abivalmis ja andis meile privaatse ruumi arutelu pidamiseks. Koridori seintel jäid silma mõned tekstid, mille Norra kolleegil palusin enda jaoks ära tõlkida: „Hva skatten er, bestemmer du. Hvor skatten er, forsteller vi gjerne.“ (Mis on aare, selle otsustad sina. Kus see aare on, ütleme me sulle rõõmuga.)
Biblioteket - Trondheimi raamatukogu

Päev oli töine – vaatasime üle projektitegevused, valmistasime ette vastused lõppraporti jaoks ja analüüsisime projekti eelarvet ja tehtud kulutusi. Samuti oli arutluse all, et kui edaspidi peaksime sarnastes projektides osalema, siis mida me senisest teisiti teeks ja miks.

Nordplus projektiga seoses andsime üle ka meie kooli poolt valminud Nordplus kokaraamatu (koosneb retseptidest, mida meie õpilased soovitavad oma välismaa sõpradel järgi proovida) ja kollaaži Tallinnas toimunud CREARE projektinädalast.
Kokaraamatuga on PDF-kujul võimalik tutvuda aadressil: https://drive.google.com/file/d/0B5Z9MnH-LkfzSjc1Xy1YSHNGbWc/edit?usp=sharing  See on plaanis ka projekti kodulehele üles panna.

Märtsikuus Tallinnas toimunud CREARE nädala kollaaž
Islandi kolleegilt kuulsime, et kuna aprillis streikisid õpetajad kõikjal Islandil kokku kolm nädalat järjest (streigi ajal polnud kestus teada, seega ei õpilased ega õpilased saanud sel ajal ka puhkusereisile sõita), siis nüüd on õpetajad sunnitud ka nädalavahetustel tunde andma, et õpilasi eelseisvateks eksamiteks ette valmistada. Meie Norra kolleegidega imestasime, sest vaevalt et Norras või Eestis absoluutselt kõik õpetajad korraga streigiks.

Õhtul, pärast pikka mõttetööd läksime Trondheimi peale jalutama, ent kuna ilm oliätkuvalt sompus ja vihma sadas, siis väga palju me õues viibida ei saanud. Käisime mõnes poes, siin suletakse väiksemad poed hiljemalt kell kuus ja „suured kaubamajad“ (Tallinna mõistes siiski väikesed) kaheksa-üheksa. Eestlase jaoks on hinnad siiski märksa kallimad.

Raamatupoes jäi silma ühe kokaraamatu õpetus, kuidas saiakse taignast omanäoline kringel lõigata. 
Õpetus ühest norrakeelsest retseptiraamatust

Friday, March 28, 2014

Fotosid Norrast

Siin on veel mõned fotod Mo i Ranast.
 
Külli ookeani serval

Aile Nesna sadamas

Karmen koolipingis



Aktivitetsdag, suusamägi

Karmen oma uue klassiga

Aile, Bente, Mari ja Ingrid suusarajal

Grill ja tšill pärast pikka suusasõitu

Wednesday, March 26, 2014

Selle reisi viimane kolmapäev.

Virmalised Norras, foto on illustreeriv.
Mul on äärmiselt kahju, et ma ei saanud tänaöisest taevas toimuvast pilte teha. St tegin, aga suurt midagi seal näha pole. Tegemist pole minu puhul just maailma parima fotograafiga ka muidugi. Võib olla on asi ka oskuste puudumises, et ei saanud seda pildile. Aga igatahes tänud Küllile (kui loed, loodan, et oled juba kenasti koju jõudnud), kes mul välja käskis minna. Ise ma seda ilmselt tähele pannud ei oleks.

Arvan, et sain sellest korraliku adrenaliinikliki, sest magada täna öösel eriti ei õnnestunud. Päris hilja sain voodisse ja juba kella 5 ajal oli uni põhimõtteliselt läinud. Positiivsete elamuste üledoos. Aga sellele vaatamata kavatsen ma täna ka veel kaua taevasse vahtida, enne kui magama raatsin minna, lootuses et midagi ikka näen ka. Kuigi täna on ju enne reisi viimane mugav horisontaalasendis öö, et peaks täie raha eest seda kasutama, aga eks näis.

Koolipäev algas nagu ikka 8.35. Esimesed kaks tundi olin ma koos Karmeniga nende klassi norra keele tunnis. Tunni teemaks oli mingi novell, selle ettelugemine kõvasti kordamööda ja selle mõtte üle arutlemine hiljem.


Pärast seda piilusin praktiliste klasside uksest sisse korra. Ja pärast lõunat olin kahes järjestikuses norra keele tunnis veel (kus siis jälle need õpilased, kelle emakeel pole norra keel). See tund oli jälle suht huvitav mulle. Esimese poole ajast rääkis òpetaja natuke Norra ajaloost  kuna sel aastal möödub 200 aastat sellest, kui Norra oma põhiseaduse sai. Ehk siis selle aasta 17. mai tuleb eriti vägev selle päeva tähistamine. See on ju muidu ka väga tähtis päev, aga see aasta siis, jah, ilmselt lisanditega, mida igal aastal võib-olla pole.
Teises tunni pooles võeti grammatikat. Minule ka mõnus kordamine. Pärast neid tunde vajus kogu koolimaja kiirelt tühjaks, sest linnas oli täna suvetöö mess. Ehk siis mes, kus pakutakse töökohti, kus õpilastel oleks suveperioodil võimalik töötada. Selle tarvis pidi iga õpilane CV tegema ja kaasa võtma. Õpetajad omavahel rääkisid, et CV on sinna sissepääsu piletiks. Kas see nii ka oli, seda saab ehk Karmeni blogist lugeda, ta käis ise seal kohal. Kusjuures eile tegid õpilased ka seal täiskasvanute koolis hoolega CVsid. Nii et võis ju täitsa nii olla ka.


Nii et siis koolimajaga jätsin täna juba hüvasti. Homme on see lausa suletud, sest homme on neil ülekooliline aktivitetsdag ehk siis spordipäev meie mõistes. Ja seda nii suurelt, et kogu kooli personal läheb suusamäele. Kaasa arvatud koristajad ja direktor. Ei mingeid erandeid. Ja mäel on siis erinevad võimalused: kes sõidavad slaalomit, kes niisama natuke ühtlasemal pinnal, kes kelgutab, kes laseb niisama liugu. Ma ei teagi, millega ma seal esinen. Suusatada pole ammu-ammu saanud. Äkki ei oskagi enam. Kõige värskem kogemus on räätsad, aga ma kujutan ette, et ma eriti populaarne poleks, kui ma seal nendega ees kakerdaks. Sest need ju ei libise ka, sellised nagad seal põhja all. Saab põnev olema.

Eks saan seal mäel ka veel nende õpetajatega kenasti hüvasti jätta, kellega mul koolimajas rohkem kontakti oli ja kelle kannul ma varjuna käisin. Igatahes tundub, et nii mõndagi neist kohtan ma varsti Tallinnas, suutsin vist head reklaami teha. Pean tunnistama, et oleks tore nendega veel kohtuda, nii et win-win.

Ja ega tea, kas jõuan homme veel kokkuvõtte spordipäevast ka teha või annan nüüd jutuotsa üle Karmenile ja lasen teistel ka rääkida.

Igatahes võtan üldisemalt kokku oma siin viibitud aja ainult positiivsete sõnade ja tunnetega. Arvan, et sain siit väga palju kasulikku nähtud ja endaga kaasa võetud. Sellised projektid on igati kasulikud. Väga huvitavad ja harivad. Loodan, et suutsin nii mõnelegi teist ka selle lihtsa blogi kaudu nii mõnedki uued teadmised siin toimuva kohta edasi anda. Luban, et jään huviga Karmeni blogi ka jälgima ja talle kaasa elama.

Aitäh, et lugesite. Aitäh Nordplus projektile ja eestvedajatele, tänu kellele ma siin olla sain. Jään kõike seda ainult positiivsete sõnadega meenutama ja loodetavasti nende tutvustega, mis siin sõlmitud, ka edaspidi kontakti hakkan hoidma. Igatahes homme samal ajal olen juba rongi peal ja hakkan Eesti poole sõitma. Eks ole natuke kahju ka, väga omaseks on osad inimesed siin saanud, aga samas ka hea meel, sest kodused ootavad. Ja mina ju ka.

Eks igal mündil ole kaks külge. Nagu norrakad ise armastavad öelda borte bra men hjemme best ehk siis eemal tore, aga kodus kõige parem. Sellel ütlusel on ju rohkem kui tõepõhi all.

Kohtumiseni Sikupilli koolis!
Aile


Seniks veel vaateid Mo i Ranale:


























Tuesday, March 25, 2014

Selle reisi viimane teisipäev.

Tänane päev möödus kuidagi imekiirelt. 

Hommikpoolne osa põhiliselt koos Külliga natuke mööda erinevaid klasse ringi piiludes ja natukene enne lõunat avanes mul harukordne võimalus siinsest nn täiskasvanute koolist läbi käia. Ehk siis tegu asutusega, kus käivad kõik Norra riiki siia piirkonda sisserännanud ja asüüli palunud jne mitte norra keelt kõnelevad inimesed vanuses 16-74 aastat (kes on siiani nende vanim õpilane olnud). Ehk siis nagu ma aru sain, need kes saabuvad Norrasse kriisipiirkondadest, neile on tasuta riigi poolt ette nähtud kuni 3000 tundi tasuta õpet.

Inimesi on väga erinevaid, mõned neist ei tunne tähti ega oska lugedagi, ja peavad siin ikka väga algusest alustama. Samal ajal mõnedel on juba mõningane eelnev koolikogemus ning mõnel isegi algtasemel norra keele oskus. Ehk siis väga erineva tasemega inimesed koos. Siinne koolipere ei koosne vaid asüüli paluvatest, vaid ka muudest rahvustest inimestest, kes siin tööd otsivad või juba töötavad, aga olenevalt ametikohast laiemat sõnavara jne vajavad.

Need, kes ei tule siia kriisipiirkondadest ehk siis niisama ennast täiendama, seisavad ise hea selle eest, et kursuse eest tasutud saaks. Nagu juhatajast aru sain, on neil siin koolis kokku ligi 80 eri rahvusest inimesi õppinud. On olnud ka Eesti inimesi, aga hetkel ühtegi ette näidata polnud. Leedust paar inimest oli ja paar aastat tagasi ka Soomest. Enamik ikka lõunamaade inimesed seal.

Äärmiselt huvitav oli näha, milliseid materjale nad kasutavad ja üleüldse mis võimalused neil on. Väga soodsad tingimused keele õppeks, peab ütlema. Ka seal käib palju asju arvuti kaudu õppides. Ja täiesti uus asi on neil iPadi õpe. Nagu aru sain, siis on spetsiaalne app, mille saab endale alla laadida ja selle abil keelt õppida. Avad appi, ekraanile ilmub pilt, mis on hetkel veel kinni, suur küsimärk vaid paistab, pildi all kiri, näiteks ris (see tähendab ka eesti keeles riisi). Kui näpuga mööda tähti libistada, siis iPad häälib sulle kenasti selle sõna. Ja nii saad teha nii mitu korda kui tahad. Ja siis saad pildi avada ja vaada, mis see sõna tähendab. Näiteks avaneb pilt keedetud riisist kausikese sees jne jne. Täiesti super. Lihtne ja geniaalne. Muidugi ka muid materjale sirvisin põgusalt. Väga lihtsalt ja kergelt õpitavad materjalid tundusid olevat. Olen neile siin väga tänulik, et selline võimalus avanes ja sealt läbi astuda sain.

Külli tuli ka minuga sinna kaasa ja tutvus sealse olukorraga. Kui sealt ära tulime, siis talle juba tundus, et vähemalt teema on arusaadav, millest me norra keeles rääkisime, nii et tundus, et seal majas on keeleõppeks soodne kliima, hakkab kiirelt külge. Ja kooli juhataja Merete andis mulle isegi natuke materjale kaasa, mida püüan siis võimalikult kiirelt läbi töötada ja enda õpilastega ka kasutada. Väga põnev.

Pealelõunal oli Bente nii armas, et sõidutas mind ja Küllit siit Mo i Ranast natuke fjordi serva mööda edelasse avamere poole vaateid nautima. Uskumatult kaunid vaated kuni kohani, mille nimi on Nesna. Seal asub Norra vanim kõrgkooli hoone, kusagil 1800. aastatest. Täpsem aastaarv ei meenu. Imearmas pisike sadamalinnake.

Tegime seal sadamas endale õdusa söömaaja ja sõitsime Mo i Ranasse tagasi, kus olime Mona juurde õhtusöögile palutud. Pärast toredat viibimist seal jätsime Külli veel Mona juurde aega veetma, enne kui Mona ta rongi peale sõidutama pidi. Sest just natuke aega tagasi algas Külli reis koju tagasi. Ja just hetk tagasi sain Küllilt sõnumi, et ma kiiresti õue läheks virmalisi nautima, pidavat väga hästi näha olema. Seda ma ka nüüd teen.

Ja annan endast teile uuesti märku homme.
Aile

Karmen Kalamees Norras külalisõpilasena - 3 järgnevat nädalat


1.päev

Eile õhtul sain Külliga lennujaamas 8st kokku.Meil õnnestuse veel alguses valesti ka minna, selletõttu pidime turvakontrolli kaks korda läbima, kuigi natuke piinlik on niimoodi Tallinna lennujaamas ära eksida. 21.10 väljus lennuk ja 21.45 maandusime kohaliku aja järgi, Norras on kell tund aega taga. See Trondeimi lennujaam on ka ikka jube väike, pole palju võimalusi eksimiseks. Ja veel seda,et kohale jõudes turvadmehed küsitlesid meid seal,et miks me tulime sinna,kuhu me lähme,millega me lähme, kauaks jne. Seal ootasime oma öörongi, mis sõitis 6 tundi Mo i Ranasse, see on see linn, kus ma hetkel olen, asub põhjapolaarjoonest 2 kilomeetri kaugusel. Rongis ma ei saanud magada kahjuks, hull väsimus on peal.
Hommikul tuli meile vastu Ingrid ja viis meid enda juurde hommikust sööma,väga meeldiv naisterahvas on. Sain tema poja Sarasega ka tuttavaks,ta on sama vana nagu mina ja selle poisi parim sõber, kelle juures ma elan. [...]

Loe edasi
http://k4rmenk.blogspot.no/

Monday, March 24, 2014

Teine nädal

Vaade Aile praeguse magamistoa aknast
Kui eelmine nädal oli kuidagi hästi palju küsimusi ja hästi palju mõtlemist, siis nüüd juba tunnen, et hakkan vaikselt nende rütmist aru saama ja asju kokku viima - miks ja kuidas mingi asi on jne. Koolimajas juba jagan süsteemi, kes on kus tiivas ja kust midagi või kedagi leian kui vaja jne.

Kooli fuajee (Klaasitänav - otsetõlkes, nagu nad ise seda kutsuvad)
Täna oli see tore päev, kui jälle tükike kodumaad tuli ise nö koju kätte. Ehk siis saabus vahetusõpilane Karmen Kalamees meie koolist koos teda saatva õpetaja Külli Orehhovaga. Karmen viibib siin järgmised kolm nädalat. Külli aga lendab juba homme tagasi Eestisse. Kindlasti saab siit varsti ka Karmeni blogi kaudu lugeda kõigest sellest, millega õpilased rohkem tegelevad ja kokku puutuvad, mis mulle kui õpetaja varjule, märkamatuks või kättesaamatuks jäi.

Nägin Karmenit suht vähe, saatsime ta oma uue klassi juurde ja lükkasime põhimõtteliselt uksest sisse. Aga juba peale paari tundi nägin teda õpetajate toa aknast suht suure gängiga koos jalutamas kooli peal. Nii et mulje jäi küll, et teda võeti väga kenasti vastu. Aga nagu öeldud, tõde selle kohta selgub siis, kui Karmen ise sellest blogisse kirjutab.


Minu koolipäev oli täna sarnane nagu eelmisel esmaspäeval. Käisin täna jälle kuulamas seal tunnis, kus on koos need õpilased, kelle emakeel pole norra keel. See tund on kuidagi kõige südamelähedasem ja lihtsam mõista. Ja kindlasti oleks see ka mulle endale vägagi kasuks kordamiseks ja muidu õppimiseks. Õpetaja seletab nii ilusti lahti miks just seda või teist sõna või väljendit just seal kasutada ja kui on kaks väga sarnase tähendusega sõna, siis võetakse põhjalikult läbi, millist sõna siiski sobilikum mingis olukorras kasutada oleks.

Ja edasi oli mul suht vaba voli erinevates vormimise ja disaini jne tundidesse sisse piiluda. Vaatasingi kuidas nende pooleliolevad asjad valmivad. Ja imetlesin neid pabermassist valmis saanud figuure. Mõni neist oli lausa filigraanselt töödeldud näojooned ja musklid jms saanud. Ja nagu ikka, siis oli põnev näha, et igal kunstnikul on oma käekiri. Ja see on ju nii tore et see nii on. Igav oleks kui kõigi tööd ühesugused oleks.

Ja neile, kes kostüüme õmblesid, tulid täna elavad modellid proovi. Nii et kõik said iseennast kontrollida: kas ja kuidas nad siiani oma ülesandega toime olid tulnud.

Pärast kooli olin ma palutud koju ühe selle tüdruku juurde õhtusöögile, keda mina nende Eestis oleku ajal majutasin. See tuli natuke üllatusena, milleks ma ette valmistanud polnud, aga samas oli väga armas sellest emast, et ta mind kutsus, arvan mina. Nii et täna oli jälle väga armas õhtu koos toredate inimeste ja väga maitsvate toitudega.

Ja olles sellest pikast päevast tiba väsinud, arvan, et olen korraliku kosutava une ära teeninud. Nii et jällekuulmiseni homme.

Aile

Sunday, March 23, 2014

Nädalavahetus

Väga pikalt nädalavahetusel ei peatu.

Lühidalt niipalju, et laupäeval saime käidud siin ühes natuke kõrgemas punktis linna sees. Ilm oli ka suht sõbralik, nii et sain ka pilte ilusatest vaadetest linnale.


Pealelõunal kolisin oma uude "koju" Bente juurde. See, mis ees ootas, oli veel rohkem vaadet ja veel kaunim kui eelmises kohas. Nii et väga hea, et ma rohkem kolima ei pea. Mine tea, kui kaunis vaade veel järgmises kohas avaneks. Siis oleks juba oht, kas ma ikka tuleks tagasi või ei... Siin on miljonivaated.

Ja pühapäeval oli mul võimalus Bente perega kaasa minna mägedesse nende talvemajja. No sealsest vaatest ma parem ei räägigi. Soovitan vaid üht: tulge ise vaatama. Sõnadega ongi kõike seda raske edasi anda. Selline koht, kus oledki nö peaaegu et in the middle of nowhere. Fantastiline. Telefoni levi ka pole. Elekter on, veega on ka nii, et peab ise natuke eemalt autoga käima järel. Aga see on ka omamoodi selle asja võlu.

Tarkus tuleb peanaha kaudu välja ehk
raske nakkushaigus, mille võib mägedes saada.
Auto tuleb alla tee äärde jätta ja siis ise kõrgele mäe otsa ronida, kus sind imearmas majake ootab. Kuna mina peale oma rulluiskudega kukkumist ja selle tõttu randmeoperatsioonil käimist olen tiba kartlik, eriti selliste järsemate mägede puhul, siis suuskadel ma sinna minna ei julgenud. Või noh, üles oleks veel läinud, aga alla ma sealt ilmselt nendega tulnud poleks...

Sain siis nüüd esimest korda elus räätsad ära proovitud. Väga lahe kogemus.

Seal hyttas ehk siis mägimajakeses olid neil jalanõud, mis näevad natuke viltide moodi välja. Neil on küljes silt, mille peal on Norra lipp ja juures kiri, et Norra omad, aga valmistatud Eestis. Guugeldasin ka ja sain ainult norrakeelse vikipeedia vaste siin. Nimeks on nesnalobben. Kuskil Tartu lähedal valmistatakse neid. Kuidagi hea soe tunne oli kohe seda lugeda. Kodust nii kaugel, aga nii kodused asjad kohe varnast võtta. :)

Jalavarjud, mille nimi on nesnalobben ja mida Eestis toodetakse

Ja selline majake on enamustel peredel siin Norras. Mõnel ka mitu. Talveperioodiks mägedes, suveks kuskil ranniku ääres või mõne väiksema saare peal.

Ja nüüd siis let the countdown begin...  Mitte mingit hullu kojuigatsust pole, et nüüd selles mõttes countdown, siin on lihtsalt super olnud siiani ja arvan, et ka veel edasised 4 päeva. Aga kindlasti on koju tulles suur rõõm oma koduseid kallistada jälle. Neil kindlasti ka.

Aile
Jalanumber suurenes mitme numbri võrra.

Friday, March 21, 2014

Päev 5.

Lasteaia maja
Täna oli see päev, kui käisin lasteaias.

Viimati käisin Norras lasteaias mõniteist aastat tagasi, ja see oli ju see pisitillukene eralasteaed, kus oli 8 last ja 2 kasvatajat. Tänane lasteaed oli ikka kõvasti suurem ja valla lasteaed ka veel lisaks.



Täiesti uskumatu, kui erinev see meie lasteaedadest on. See oli nagu üks suur kodu. Ei mingeid kinniseid ruume iga rühma jaoks eraldi. Ja kui vabalt neil igasugu asju meisterdada lasti. Lisaks sellele ei ole selles lasteaias ühtegi meie mõistes mänguasja: autosid, nukke jne. Vaid on hulk igasuguseid klotse ja magneteid ja legosid ja puujuppe, millest lapsed saavad ise ehitada endale mänguks vajaliku. Jah, lego pisikesed inimesed siiski olid, et nende ehitatud väiksemates majades ja autodes oleks keegi, kes istuks ja elaks, sinna sisse nad ise ju ei mahu. Ehk siis kogu asi on üles ehitatud loovusele.


Hoone ise on ühekordne maja, mille keskel on köök, ja siis palju erinevaid töötubasid ja mänguruume. Natukene nö oma  tiivas on kõige pisemad (10 kuud kuni 2a), kus neil ka oma köök, aga see ka ikka selle suure maja osa, suure klaasaknaga uksed on vaid igal pool vahel. Hästi palju ollakse õues.

Sõimerühma vormimistuba
Ja hästi palju meisterdatakse igasuguseid asju. Kõige pisematel on omad mängud, nende maalimise ja vormimise toas on väiksemad vidinad ja värvipurgid kõrgemale ära pandud, aga näiteks käärid on täiesti vabalt kõigile kättesaadavad.
 

Neil on lausa kääride käsitlemiseks eraldi käärikool, nagu nad seda kutsuvad, kus oksa külge seotakse värvilised lõngad ja jäetakse suht pikaks, oks ise riputatakse suht kõrgele ja lastakse siis lastel lõigata sealt küljest järjest juppe maha. Sealt edasi antakse neile ette paberiribad. Algul kitsad pikad ribad, et nad näeksid: Ahhaa, kui ma kõvasti vajutan, siis kukub see jupp maha! Edasi antakse ette natuke laiem pabeririba, et laps hakkaks mõistma, et siis, kui see juba palju laiem on, peab mitu korda kääridega näksama jne jne.
Sõimerühma ühistöö

Õpetajad ise ei tee nende eest midagi ära, lasevadki neil pooleteiseaastastel ise kogu asja avastada, kuniks tekib see ahhhaa-effekt, et nii saab. Maalitakse nii käte kui pintslitega, nii et nad ise on kõrvuni koos, eelnevalt pannakse neile maani kitlid ka selga muidugi. Veel on seal vormimise ruumis see masin, mis meil kunagi koolis oli, kus kile peal olev joonistus näidati kuhugi seina peale ja siis on see seal palju suurem. Sellega tehakse laste imepisikesed joonistused ka suurteks teise paberi peale ja värvitakse siis ära. Sellesama masinaga näidatakse valgust seina peale ja siis nad õpivad varjusid vaatama ja aru saama, mis juhtub varjuga, kui minna masinale lähemale ja mis juhtub siis, kui minna masinast eemale jne.
Sõimerühma magamistuba

Magamine (mis on ainult sõimerühma päevakavas, kolmesed enam siia ei kuulu) toimub pea iga ilmaga õues, vankris, mõnusa sooja spetsiaalse lambavillakoti sees. Katuse all. Kui on oht, et tuul lapse ära võib viia või kui kõvasti üle 20 miinuskraadi on, siis viiakse nad ilmselt kuhugi tuppa magama. Aga see naisterahvas, kellega ma rääkisin, seda ei mäleta, millal nad viimati toas magasid. 

Pesemisruumis on neil eraldi gruppidega nö veega mängimise aeg. Keset põrandat on äravooluauk. Sinna lähedale paigutatakse veega täidetud suured kastid. Lapsed võtavad ennast kas täitsa mähkmete peale või need, kes ei taha paljalt olla, siis neil on seljas body vms, mille saab pärast ära vahetada, kui peaks märjaks saama. Ja siis lastakse neil seal veega mängida, antakse lisaks näiteks villatuustid, mida saab märjana nö pikemaks venitada või siis svammid, vaadatakse, kuidas vesi sealt välja niriseb, kui seda pigistada jne jne. No milline laps sellest rõõmu ei tunneks... Paradiis lastele minu arust. Täiesti selline vaba ja loominguline tegevus.
Suurte rühma mänguruum

Suuremate (3a-5a, sealt edasi minnakse ju juba kooli, ehk siis 6aastaselt) töötubades on kõik vahendid käeulatuses. Sealhulgas ka liimipüstolid, need, mis vooluga seina käivad. See pidavat ka selge olema, et ohutuseks on alati kõrval tops külma veega, juhuks kui peaks näpu ära kõrvetama natuke, siis saab kiirelt näpu topsi pista. Aga seda ei juhtuvat eriti tihti.

Eraldi oli veel üks pisike ehitamise tuba, kus olid päris haamrid ja naelad ja näpitsad ja saed jne, ka kõik kättesaadavas ulatuses. Söögi osas on nii, et siin nad ise oma võileibu kaasa ei võta, maksavad toiduraha, aga peale võileibade nad siin siiski midagi väga süüa ei saa. Korra nädalas teevad seal koha peal koos suuremate lastega midagi sooja süüa.
 

Kõlab suht vabakasvatusena, eks ju? Tegelikkuses see ka seda on, aga selle erinevusega, et neil on rühmas umbes 20 last ja iga rühma kohta on neli õpetajat, sõimerühmas veel topelt õpetajaid, ehk siis 8 sama hulga laste peale (minu teada isegi seadusega ette nähtud max 6 last ühe töötaja kohta). Ja need neli jagavad lapsed omavahel gruppidesse ja jagunevad peale hommikusööki nendesse erinevatesse töötubadesse mõneks ajaks laiali, nii et igas ruumis on 5-6 last ühe õpetajaga ja nii nad siis nokitsevad seal mõnda aega. Ja kui on nn vaba mänguaeg, siis on nad suurema grupina mänguruumis ja ehitavad endale asju, millega mängida.

Meie oludes üks kasvataja sellega ilmselt toime ei tuleks, kui on mängus vesi ja värvid ja käärid ja klotsid ja liimid ja liimipüstolid ja haamrid ja naelad ja saed ja selle kõige juures üksi 24 lapsega. Ma arvan, et selle asja nimi oleks katastroof. Aga kui vaadata, kui lahe lastel siin oli ja kui arendav see kõik on, siis oleks meie lasteaedadel küll palju, mida siit eeskujuks võtta tuleviku lasteaedade tarvis.
Suurte vormimistuba

Natuke üllatav (no mitte nii väga, kuna töötasin ka ise lasteaias) oli see, et siin pole ei köha ega nohu haigust nagu meie lasteaedades. Mõni meie ema oleks siin minestanud siin seda pilti nähes. Pisikeste poole peal oli 95%-l nina tatine. Ja mitte ainult tatine, vaid sellised korralikud joad ninast väljas. Aga niikaua kui laps ennast halvasti ei tunne, palavikku pole ja vanemate poolt nõudmisi pole, et äkki te minu last täna õue ei vii vms, siis on kõik rõõmsad.

Ja nii ongi. Sest kui iga nohuga peaks koju jääma (nohul ja nohul on ju ka vahe loomulikult, kui ikka näha, et lapsel halb ja ebamugav, siis ikka jäetakse koju ka), nagu paljudes eesti lasteaedades ka nõutakse, oleks siin nende suht pika talveperioodi juures lasteaed oktoobrist maikuuni tühi, vähemalt sõimerühmas. Suuremates rühmades tatininasid näha polnud. Ilmselt esimese aastaga suht immuunseks muutunud selle kõige vastu. :) Suuremateks haigusteks loetakse kõhutõvesid ja silmapõletikke jne.

Seda, et lasteaed näiteks kuu aega suvel kinni oleks, sellest pole nad ka kuulnud. Inimesed peavad ju suvel ka tööl olema, vastati mulle.
 
Tehtud tööd suurte rühmas


Nii palju põnevaid elamusi sealt lasteaiast igatahes. Ma arvan, et ma saadaks hea meelega oma lapsed sellisesse lasteaeda. Ise käiksin ka meeleldi sellises, aga mind nad sinna väga ei tahtnud vastu võtta millegipärast. Vabandasid välja, et ma pean ju juba neljapäeval Eesti tagasi minema, ei saaks eriti lasteaias käiagi :) Ainukesteks miinusteks oleks ilmselt see massiline tatisus ja see, et lapsed sooja korralikku toitu ei saa. See on ju Eestis lausa luksus, et meil lausa mitmekäigulist pakutakse võrreldes siinsega.
Sellised lood lasteaiaga.

Ilmajuttu ka.
Ei olnud ka täna võimalust kõrgemale mäe otsa minna. Või noh, võimalus oleks olnud, aga kuna terve päeva on suht tihedalt lund sadanud, siis poleks sealt mäe pealt mingit vaadet olnud. Ootame ikka veel paremaid aegu. Jalutasin niisama natuke siin lähiümbruses ja sain mõned pildid, kui lumesaju vahe oli. Äärmiselt mõnus ilm - tuuletu ja mõned miinused. Lausa nautisin lumes jalutamist.


Aga hetkel lõpetan. Peatse jällekuulmiseni.
Aile

Siin on veel mõned fotod Mo i Ranast:
Vaade Mo i Rana tänavale
Vaade ridaelamule, kus Aile esimesel nädalal elas
Vaade, mis avaneb selle maja trepilt